Õpipoisiõppe kontseptsioon on olnud kasutusel keskaja lõpust ja on tänapäevalgi elujõuline koolitusvorm. Põhimõtteliselt on õpipoisiõpe viis võtta tööle isik, kes õpib oskusi ja tavasid, mis on seotud antud karjääriga. Õpipoiss võetakse tunnustatud ja oma ala asjatundliku isiku tiiva alla ning koolitatakse aastate jooksul karjääri kõigis aspektides, kuni õpipoiss suudab iseseisvalt välja minna ja tõhusalt toimima.
Õpipoisiõppe idee arenes esmalt välja selleks, et käsitöölised saaksid noori kaitsealuseid teatud erialaks õpetada, kusjuures ühe päeva silmaga andis oma äri praktikandile. Teiste taotluste puhul saadavad omavalitsused noormehed mõnda teise kohta õppima, et nad saaksid teatud eriala õppida, kusjuures inimene naaseb pärast praktika lõppu linna või külla ja asutab kohaliku poe. Mõlemal juhul jäid õpipoisid mõneks aastaks meistri juurde, kuni tehti kindlaks, et isik on pälvinud õiguse nimetada meistrimeheks ja oli valmis seda üksi tegema.
Kui keskajal hõlmas enamik õpipoisiõpetust noorte meeste kutseõppega, siis mõned võimalused olid ka noortele naistele. Enamik neist hõlmas koolitamist naiselikeks kunstideks, nagu tikkimine, kudumine ja õmblemine, ning mõnel juhul ka guvernantina õppimist. Nii nagu noormeeste puhul, pidid ka õpipoisiõppe alustanud noored naised näitama üles teatud loomuomast annet ja pühenduma viie- kuni seitsmeaastasele perekonnast eemale jäävale perioodile.
Aja möödudes tegi praktikaprotsess läbi suuri muutusi. Valitsuse määrused hakkasid määratlema õpipoisiõppe piire, mis tõi kaasa noorte praktikast loobumise mõnel erialal. Teistes riikides hakkas õpipoisiõppe protsess muutuma protsessiks, mis ei erine tänapäeval sageli kasutatavatest töökoha koolitusprogrammidest. Sellegipoolest pole õpipoisiõppe kontseptsioon surnud. Eriti loomekunsti puhul on ikkagi võimalik siduda indiviid autoriteedina tunnustatud inimesega ja veeta mitu aastat selle eksperdi autoriteedi käe all õppides.