Südamefüsioloogil on mitmesugused kohustused, mis sageli varieeruvad olenevalt südamefüsioloogi töökohast ja tema erialast, kui see on olemas. Südamefüsioloog teeb uuringuid patsientidele, kellel on või võivad olla südame- või veresoonkonnaprobleemid. Lisaks nende analüüside tegemisele peab südamefüsioloog sageli selgitama protseduure ja valmistama patsiendi analüüside tegemiseks ette. Mõned südamefüsioloogid abistavad arste või teevad patsientidele rohkem invasiivseid protseduure ning võivad täita teatud ametnikuülesandeid ja pakkuda patsientidele järelhooldust.
“Südamefüsioloog” on termin, mida kasutatakse sagedamini Austraalias, Uus-Meremaal ja Ühendkuningriigis; sellistes riikides nagu Ameerika Ühendriigid nimetatakse südamefüsiolooge sageli südametehnikuteks või kardiovaskulaarseteks tehnoloogideks. Tööülesanded on sarnased, olenemata ametinimetusest. Südamefüsioloogi poolt tehtavad testid võivad hõlmata elektrokardiogramme (EKG), treening- või stressiteste patsiendi südame löögisageduse mõõtmiseks, ehhokardiogramme ja ultraheliuuringuid. Need mitteinvasiivsed protseduurid on osa spetsialiseerumisest, mida nimetatakse ehhokardiograafiaks.
Mõned füsioloogid on spetsialiseerunud invasiivse kardioloogia valdkonnale. Näiteks võivad nad abistada kardioloogi südame kateteriseerimisel. Seda protseduuri kasutatakse sageli südameümbruse veresoonte ummistuste kontrollimiseks. Teine invasiivne protseduur, mida südamefüsioloog võib teha, on abistamine südamestimulaatorite implanteerimisel. Nad pakuvad sageli ka järelhooldust südamestimulaatori saajatele.
Kolmas spetsialiseerumine on veresoonte tehnoloogia. Selles valdkonnas keskenduvad südamefüsioloogid pigem veresoontele ja vereringele kui südamele endale. Seda peetakse ka mitteinvasiivseks spetsialiseerumiseks, kuna sellel erialal ei toimu sondeerimist ega kateetrite ega südamestimulaatorite sisestamist. Südamefüsioloogid peavad sageli täitma ka muid ülesandeid, sealhulgas kohtumiste planeerimist, patsiendi toimikute läbivaatamist ja märkmete transkribeerimist.
Umbes 75 protsenti südamefüsioloogidest töötab haiglates ja enamik haiglates töötavatest töötab kardioloogiaosakonnas. Nad võivad teha teste ka haigla teistes osakondades, näiteks sünnitus-, sünnitus-, kirurgia-, taastus- ja erakorralise meditsiini osakondades. Tavaliselt teevad nad koostööd kardioloogide, teiste arstide ja õdedega.
Väljaspool haiglaid võivad südamefüsioloogid töötada kardioloogide kabinettides, ambulatoorsetes kirurgiakeskustes või sõltumatute töövõtjatena, kes saavad vajadusel oma teenuseid sisse osta. Südamefüsioloogiks saamise haridusnõuded hõlmavad tavaliselt kaheaastast kraadi, kuigi saadaval on ka nelja-aastased kraadid, mis võivad aidata füsioloogil teenida kõrgemat palka. Haiglad võivad nõuda ka muid litsentse või volitusi. Paljud haiglad eelistavad, et südamefüsioloogidel oleks varasem meditsiinivaldkonnas töötamise kogemus.