Võlakirjana tuntakse võlakirja emitendilt võlakirja ostjale väljastatud tõendit võla tagasimaksmise lubaduse kohta koos intressidega. Võlakirjade tagaja tegutseb vahendajana, ostes need väärtpaberid võlakirjade emitendilt allahindlusega ja müües seejärel võlakirjad edasi potentsiaalsetele investoritele. Seega sõltub kasum esialgse ostuhinna ja võlakirja edasimüügihinna vahest. Seda marginaali nimetatakse tagatise vaheks. Üldjuhul on võlakirjade tagaja ülesandeks seda hinnavahet hallata, tehes kindlasti valikuid, mis on tulusad nii talle endale kui ka võlakirjade emitendile.
Võlakirjade tagamine võib hõlmata selliste avalike võlakirjade ostmist, nagu valitsuse emiteeritud kohalike omavalitsuste võlakirjad ja riigivõlakirjad või ettevõtete emiteeritud võlakirjad. Kuigi võlakirjade emitendid võivad müüa otse võlakirjade emissioonile, ei ole see kõige levinum tegevusviis. Pigem tehakse võlakirjadele tavaliselt pakkumine või hangitakse need läbirääkimiste teel kolmandate isikutega. Mõnikord töötavad kindlustusandjad – isegi erinevate organisatsioonide kindlustusandjad – ka meeskondadena, et saada võlakirju sündikatsioonina tuntud protsessis.
Võlakirjade emitendid kontrollivad sageli kindlustusandjaid enne müügiga nõustumist. Võib nõuda intervjuusid, nagu ka CV-sid, mis tõstavad esile olulised kindlustusandmise kogemused. Finantsplaneerimise ja ajakulu dokumenteerimine võib olla ka kindlustustehingu nõue. Mõnes mõttes võiks iga uus võlakirjaost olla uus tööintervjuu.
Kindlustusandja edukuse määr võib olla väga ettearvamatu. Näiteks peab võlakirjade tagaja tagama emitendilt kindla tehingu ning see samm tugineb sageli tuttavale ja uurimistööle. Sageli võivad aga kindlustusandja kontrolli alt väljas olevad turutegurid, nagu kõikuvad intressimäärad, takistada kasumit. Kui kindlustusandja ei suuda leida piisavalt investoreid, on ta sisuliselt investeeringuga kinni.
Müügipoolel võivad võlakirjade tagajad võtta klientidena eraisikuid või äriorganisatsioone. Suuremate kontsernidega suheldes peab kindlustusandja olema ettevaatlik, et vältida poliitilisi mõjutusi, sest süüdistused erihuvidega kaubitsemise kohta on varemgi suunatud kindlustusandjatele. Sellest hoolimata uurib võlakirjade tagaja, kas kliendil on piisavalt vahendeid kapitaliturgudelt ostmiseks. See uuring võtab selle protsessi peamise osana arvesse krediidiajalugu. Emissiooni tagamine tervikuna – olgu see siis võlakirjade või kindlustuse tagamine – sõltub tarbija sobivuse hindamisest toote jaoks.
Teatud tegurid muudavad võlakirjade tagaja edukamaks. Kõrgkooli kraad – eriti tugeva finants- ja ärivundamendiga – on ülioluline. Hindamatu on ka analüüsioskus ning arvutustabelite ja muude jälgimisprogrammide tundmine. Kindel otsustusvõime ja riskide võtmine, müügist lähtuv mentaliteet võivad eduvõimalusi veelgi suurendada. Mõnes piirkonnas võib olla vajalik sertifikaat.
Kui haridusnõuded on täidetud, võib võlakirjade tagaja olla füüsilisest isikust ettevõtja või töötada suuremas üksuses, näiteks investeerimispangas. Suures organisatsioonis töötav isik võib suurendada võimalusi saada prestiižsemaid kliente, nagu suured organisatsioonid ja ettevõtted. Tegelikult tuleneb suur osa väärtpaberifirma või investeerimispanga kasumimarginaalist emissioonide tagamisest.