Mida teeb füsioterapeut?

Füsioterapeudi põhitöö on aidata vigastada saanud või puudega inimestel sihipärase treeninguga taastada kehaline liikuvus ja liigeste talitlus. Enamik terapeute töötab patsientidega ükshaaval ja kavandab tavaliselt venitusi ja programme, mis on spetsiifilised kõnealuste vigastuste või probleemide jaoks. Nad töötavad sageli koos haiglate või hooldekodudega ning neid peetakse tavaliselt meditsiini- või tervishoiutöötajateks.

Patsiendid otsivad tavaliselt füsioteraapiat kindlaksmääratud põhjustel. Inimene, kellel on käeluumurd, võib taotleda lühiajalist ravi, et õpetada lihastele näiteks pliiatsi hoidmist või klaviatuuri trükkimist – tegevusi, mida kuudepikkune kipsis viibimine võis takistada. Inimene, kellel on ajukasvaja eemaldatud või jalg amputeeritud, võib vajada pikemaajalist, sageli mitu aastat kestvat ravi, et õppida toimetuleku- ja lihasjõu suurendamise tehnikaid. Inimesed, kes on sündinud puuetega või füüsilise puudega, võivad veeta suurema osa oma elust ka füsioteraapias. Füsioterapeudi igapäevane töö sõltub tingimata patsiendi vajadustest, kuid raamistik on tavaliselt sama.

Programmi väljatöötamine

Töö üks olulisemaid osi keerleb raviplaanide ümber. Terapeudid kohtuvad patsientidega tavaliselt vähemalt korra mitteametlikult, ainult teabe saamiseks, et saada rohkem teada, mida on vaja saavutada. See kohtumine hõlmab sageli diagnostilisi venitusi ja mõnikord isegi pealiskaudset eksamit, et terapeut saaks täpselt aru, mis toimub. Selles etapis vaadatakse sageli läbi meditsiinilised andmed, diagrammid ja muud failid.

Järgmisena koostab terapeut raviprogrammi, mis algab väikesest, kuid aja jooksul areneb iseendale. Programm sisaldab tavaliselt erinevaid harjutusi, mille eesmärk on parandada liikumisulatust, vastupidavust või motoorseid oskusi. Raskuste ja spetsiaalsete venitusseadmete kasutamine on levinud ning teatud juhtudel võib kasutada ka massaažiteraapiat, tõmbe- ja soojus- või veeteraapiat. Terapeudi ülesanne on valida patsiendi seisundile kõige paremini sobivad harjutused, seejärel kohandada neid vastavalt vajadusele lõppeesmärkide saavutamiseks.

Aidake harjutusi sooritada

Enamik füsioteraapia seansse kestab tund või kauem. Selle aja jooksul töötavad terapeudid otse patsientidega, näidates esmalt sihttreeningut, seejärel jälgides, et seda õigesti korratakse. Terapeut võib intensiivsust vastavalt vajadusele reguleerida. Enamasti annab ta patsientidele ka “kodutööd” koduste harjutuste näol, mis toetuvad seansil õpitule.

kättesaadavus

Enamik füsioterapeute järgib tavapärast tööaega ega ole tavaliselt valves, nagu paljud teised meditsiinitöötajad. Siiski annab enamik patsientidele oma telefoninumbreid või muud kontaktteavet ning võib võtta pärast tööaega kõnesid või korraldada erakorralisi seansse – kuigi suur osa sellest sõltub konkreetsest arstist.

Töö seaded

Üldiselt töötab füsioterapeut haiglas, hooldekodus või muus asutuses, kus osutatakse arstiabi, ning tavaliselt koordineerib ravi arstide, õdede, psühholoogide ja tegevusterapeutidega. Haiglates töötavad terapeudid pakuvad sageli vaid lühiajalist või vahepealset ravi. Inimesed, kes alles tulevad operatsioonist või kellel on hiljuti diagnoositud degeneratiivsed seisundid, on sageli nendes tingimustes patsientide baasiks. Hooldekodudes, veteranide taastuskeskustes ja taastusravikliinikutes kestavad suhted tavaliselt kauem.

Kogenud füsioterapeut võib töötada ka iseseisvalt, sageli erakontoris või konsultandina. Sellises keskkonnas edu saavutamiseks on tavaliselt vaja väljakujunenud patsientide baasi, vastasel juhul vahendit püsivate saatekirjade tagamiseks; samas võimaldab see sageli palju suuremat paindlikkust.

Koolitusnõuded

Füüsilise terapeudi haridus ja litsentsid on jurisdiktsiooniti erinevad, kuigi koormus on üldiselt üsna suur. Bakalaureusekraad on peaaegu üldiselt nõutav ja enamikus kohtades on ka kraadiõppe lõpetamine vähemalt magistrikraadi tasemel. Lõpetajad peavad tavaliselt läbima litsentsi- või sertifitseerimiseksami, et alustada patsientide vastuvõtmist, mis võib või ei pruugi nõuda teatud arvu välitööd. Terapeudiks pürgijad täidavad sageli neid koormusi, läbides koolis praktika või praktika.