Indekseerija korraldab teabe ja loob indeksi, mida saab kasutada selle teabe leidmiseks. Iga kord, kui keegi avab mitteilukirjandusliku raamatu ja lehitseb registrit, et midagi otsida, kasutab ta ära selle inimese rasket tööd. Indekseerijad saavad indekseerida raamatuid, ajakirjade artikleid ja muud tüüpi väljaandeid. Samuti võivad nad osutada abstraktsiooni- ja andmebaasiteenuseid, olenevalt nende oskustest ja valdkondadest, kus nad töötavad.
Tavaliselt vastutavad autorid oma indekseerimise eest ise. See on aga väga spetsiifiline oskus ja enamik autoreid ei ole oma ülesannete kõrgusel, eelistades suunata töö indekseerijale. Indekseerijad töötavad tavaliselt vabakutselistena, tehes tööd töökohapõhiselt. Mõned võivad töötada kirjastusettevõtetes, kusjuures suured kirjastused peavad üleval indekseerijaid. Personali koosseisus töötamise eeliseks on püsiv töökoht ja juurdepääs stiilijuhistele, mis võivad indeksi koostamisel abiks olla.
Kuigi arvutiprogrammid võivad proovida luua raamatule registrit, on tavaliselt vaja indekseerija oskusi, et seda tööd õigesti teha. Arvutid on väga head vastavuses, kus arvuti tuvastab, kus konkreetsed sõnad või fraasid esinevad, ja mõned on piisavalt intelligentsed, et teha kindlaks, kui asjakohane välimus on, kuid arvutid võivad siiski teha vigu.
Indekseerija loeb raamatut läbi ja saab tõendeid, mis sisaldavad viimaseid leheküljenumbreid. Ta märgib üles võtmefraasid ja sõnad ning nende ilmumiskoha, et alustada indeksi koostamist. Indekseerijana töötamine on keeruline, sest ta peab mõtlema publiku vajadustele, määrates kindlaks, milliseid termineid inimesed võiksid otsida.
Töö tõhusaks tegemiseks peab indekseerija mõtlema, kust inimesed võiksid terminit otsida; näiteks kokaraamatuga võib keegi, kes soovib porgandikoogi retsepti, otsida kas “kook, porgand” või “porgandikook” ja indekseerija peab otsustama, mis oleks kõige sobivam. Tal peab olema ka ühtlane stiil. Teisisõnu, kui kasutatakse sõna “kook, porgand”, vormindataks iga kooki kirje registris järgmiselt: “kook, šokolaad”, “kook, marmor”, “kook, inglitoit” jne.
Valmis register esitatakse kirjastusele ning see lisatakse valmis väljaandele, et seda saaks trükkida ja levitada. Tavaliselt vaadatakse dokument üle ka veendumaks, et see töötab väljaandega ja on publikule sobiv. Näiteks võib autor seda skannida, et veenduda, et põhiteemad on registris kaetud. Näiteks toitumist käsitlevas raamatus võib eeldada, et võib indeksist leida selliseid termineid nagu “kalorid”, “toitumine”, “toiteväärtused” ja nii edasi.
Indekseerijad saavad koolitust indekseerimise sertifitseerimisklasside ja seminaride kaudu. Mõned kogukonna kolledžid ja tehnikakoolid pakuvad ka seda tüüpi koolitust. Professionaalse organisatsiooni liikmeks võivad olla inimesed, kellel on tõestatud oskused, ja see võib olla kasulik inimestele, kes soovivad selles valdkonnas karjääri teha.