Ameerika Ühendriikides ja mõnes teises riigis on pikk nimekiri professionaalidest, kes on määratud volitatud reporteriteks. Põhimõtteliselt on igaühel, kes vastutab või on kontaktis üksikisiku või rühmaga, keda ähvardab väärkohtlemine, tähelepanuta jäetud või muul viisil väärkohtlemine, kohustus teavitada teatud tegudest vastavaid ametiasutusi. Volitatud reporterite näideteks on paljude teiste hulgas kooliõpetajad, lastehoiutöötajad, arstid ja hooldekodu töötajad. Isegi neil, kes ei pruugi olla otsesed hooldajad, nagu advokaadid ja abinõud, on sageli kohustus teatada, nagu ka vaimulikel ja teistel kohalikes kogukondades töötavatel isikutel. Paljudes kohtades antakse mõista, et kõik on volitatud reporterid, samas kui teistel on konkreetsed juriidilised kohustused ja neid võib nende kohustuste täitmata jätmise eest võtta kriminaal- või tsiviilvastutusele.
Haavatavad elanikkonnarühmad on allutatud erinevatele väärkohtlemisviisidele. Väärkohtlemine võib olla füüsiline, verbaalne, emotsionaalne, seksuaalne või isegi rahaline. Mõned rühmad, keda erinevad väärkohtlemise vormid tavaliselt mõjutavad, on lapsed, vanurid ja need, kes on mingil kujul füüsiliselt või vaimselt puuetega. Kuritarvitamine või hooletus võib olla ilmne; paljudel juhtudel on aga väärkohtlejal seda raske avastada või osavalt maskeerida.
Volitatud reporterite kohustused võivad osariigi või piirkonna lõikes erineda. Arvestades kutseala iseloomu, võib aruandluskohustus olla kaudne. Enamasti on volitatud reporteri kohustused aga selgelt kirjas tema ametijuhendis. Olenevalt elukutsest pakutakse sageli väljaõpet väärkohtlemise, väärkohtlemise ja hooletusse jätmise avastamise ja sellest teatamise meetodite kohta. Juhtudel, kui kuritarvitamist kahtlustatakse või kinnitatakse, esitatakse tavaliselt ametlik kirjalik avaldus vastavale valitsusasutusele või õiguskaitseametnikele.
Enamikku lastega töötavaid inimesi peetakse volitatud reporteriteks. Alaealistel lastel ei ole õigust ega õiguslikku staatust enda eest seismiseks, seega vajavad nad volitatud reportereid, kes nende nimel tegutseksid. Koolis või lastehoius töötavatel isikutel, sealhulgas administraatoritel, nõustajatel, õdedel, sotsiaaltöötajatel ja treeneritel, on kohustus teatada väärkohtlemisest. Eeldatakse, et nad otsivad füüsilisi väärkohtlemise märke ja ka mittefüüsilisi tõendeid hooletusse jätmise kohta. Üldiselt peab inimene, kes kahtlustab, et last ähvardab kohene kahju, viivitamatult õiguskaitseorganitega ühendust võtma.
Sõltuvalt üldisest füüsilisest ja vaimsest tervisest on paljud eakad inimesed lastega samas olukorras. Sageli hoolitsevad nende eest teised täiskasvanud, kes võivad nende haavatavust ära kasutada. Seetõttu on eakate hoolekandeasutuste töötajad eeskujuks volitatud reporteritest. Lisaks füüsilisele, emotsionaalsele või seksuaalsele väärkohtlemisele, mida pensionärid võivad taluda, on see rühm eriti vastuvõtlik ka rahalisele väärkohtlemisele. Volitatud reporteritel võib aga olla raske seda tüüpi ärakasutamist tõestada.
Vaimselt ja füüsiliselt puuetega – ja muul viisil marginaliseeritud – isikud, olenemata nende vanusest, on samuti haavatavad eelnevalt mainitud väärkohtlemise suhtes. Väärkohtlemisest, hooletusse jätmisest või väärkohtlemisest teatamata jätmine võib volitatud reporteritele kaasa tuua nii tsiviil- kui ka kriminaalkaristused. Mõnda kuritegu peetakse raskemaks kui teisi ning väärtegude ja kuritegude vahe otsustavad üldiselt üksikud osariigid või territooriumid. Kõige tõsisematel juhtudel võib tahtlik teatamata jätmine tähendada vangistust ja trahve kuritegude eest ning kahjutasu maksmist tsiviilhagide eest.