Tervisehaldus on meditsiinilise organisatsiooni ärijuhtimise pool ja osakonna lõppeesmärk on tagada klientidele parima kvaliteediga teenus kõige kuluefektiivsemal viisil. Terviseadministraatori juhtimisel koosneb see tavaliselt kahest funktsionaalsest valdkonnast: kliiniline pool, mis viitab tervishoiutöötajatele ja nende praktikale, ja mittekliiniline pool, mis hõlmab kõiki teisi töötajaid. Arstikliinikud, haiglad ja keemilise taastusravi keskused nõuavad tervishoiuvaldkonna spetsialistidelt, kes reguleerivad asutuse osutatavate teenuste liike.
Meditsiinikeskuses, kus igapäevast tööd teevad sajad või isegi tuhanded töötajad, on tervisehalduse ülesanded jaotatud mitme osakonna vahel, millest igaüht juhib administraator. Tavaliselt leidub administraatoreid, kes vastutavad konkreetselt patsienditeenuste, meditsiiniliste arvete ja rahanduse, personalijuhtimise ja mitmete teiste osakondade eest, millest igaühe ülesandeks on pakkuda konkreetset teenust, et asutus saaks toimida tervikuna. Kõik need osakonnajuhatajad annavad aru haigla tippadministraatorile, kes töötab koos hoolekoguga, et tagada kõigi vajaduste rahuldamine. Selle paneeli teine ülesanne on töötada välja poliitikad, mis tagavad haigla haldamise tõrgeteta ja rahaliselt elujõulisena.
Arstikliinikus, kus praktiseerivad arstid on tegelikud omanikud, on tervishoiukorralduse stsenaarium palju sujuvam, sest sageli võtavad nad kliinilise järelevalve enda kanda ilma täiendava abita. See võimaldab tervishoiuadministraatoril isiklikult tegeleda igapäevaste toimingute, näiteks patsientide murede, tööjõu, koolituse ja paljude avalike suhetega seotud ülesannetega. Ainsad ülesanded, mida tavaliselt delegeeritakse, on need, mis nõuavad palju aega, näiteks raamatupidamine, tervisekindlustuse nõuded, dokumentide haldamine ja tarvikute hankimine. Kuigi omanikud hoolitsevad kliinilise piirkonna eest, vastutab tervishoiuadministraator jätkuvalt ettevõtte jätkusuutlikkuse eest.
Tervishoiu haldamise üks suurimaid väljakutseid on säilitada tasakaal rahuldava teeninduse ja kasumlikkuse vahel. Sel põhjusel on see valdkond kasutanud tehnoloogia eeliseid, et saada kasu kodutööliste ja allhankefirmade säästvast tööjõuabist. Nüüd on tavaks, et tervishoiuamet tellib kõnede suunamise, arstiarvestuse ja terviseteabe töötlemise allhanke korras, et osakond saaks keskenduda optimaalse patsiendihoolduse pakkumisele. See areng lisab tervishoiukorraldusele uue mõõtme, sest ka kõige väiksemad ambulatoorsed süsteemid suudavad toimida palju suurema organisatsioonina ilma palga- või muid kulutusi suurendamata.