Ajalooprofessor on õpetaja, kes annab ajalooõpetust kolledži või ülikooli tasemel. Nendel haridustöötajatel on tavaliselt vähemalt ajaloo magistrikraad ning nad võivad olla lõpetanud doktorikraadi ja doktorikraadi, olenevalt sellest, kus nad õpetavad. Nagu teistel õppejõududel, on ka ajalooprofessoritel tavaliselt väljaspool klassiruumi kohustusi, mis võivad olenevalt staažist ja institutsioonist erineda.
Õpilastele on sageli vaja ajalooõpetust, kusjuures õpilased peavad oma hariduse osana läbima mõned ajalootunnid, et nad oleksid hästi läbimõeldud ja mõistaksid ajaloolist konteksti. Ajalooprofessorid saavad õpetada laiaulatuslikke tunde, mis hõlmavad selliseid teemasid nagu riiklik ja rahvusvaheline ajalugu, ning keskenduda ka konkreetsetele ajaloolist huvi pakkuvatele teemadele. Näiteks võib ajalooprofessor olla huvitatud teadusajaloo õpetamisest, konkreetse piirkonna ajaloost teatud ajaperioodi jooksul ja nii edasi. Samuti võivad nad juhtida väikeseid kursusi ja seminare, näiteks seminare ajaloo erialadele.
Klassiruumis suhtlevad ajalooprofessorid oma õpilastega, et panna nad mõtlema ajalooteemadele ja rakendama teadmisi. Ajalooprofessorilt oodatakse tavaliselt ka tööaega, et õpilased saaksid küsimustega pöörduda professori poole, kui nad vajavad abi või soovivad täiendavaid juhiseid. Professorid koostavad ka kursuste õppekavasid ja raamatute loendeid ning võivad tegeleda tööde ja testide hindamisega või delegeerida need kohustused õppeassistendile, tavaliselt kraadiõppurile.
Kolledžid eeldavad tavaliselt, et nende professorid oleksid kaasatud haldustasandil. Ajalooprofessoril võib olla vaja osaleda osakonna koosolekutel ja muudel üritustel, et osaleda osakonna halduses, ning kolledžid julgustavad sageli ka oma professoreid kogukonnas aktiivselt tegutsema. Sellest tulenevalt võivad professorid pidada üldsusele avatud kõnesid, koordineerida loengusarju ja olla kaasatud muudesse kogukonna tegevustesse. Samuti võivad nad kandideerida teaduskonna senati ametikohtadele ja olla muul viisil seotud haldusega, et institutsioon oleks elav ja õigeaegne.
Ülikooli tasemel ja mõnes kolledžis peab ajalooprofessor lisaks õppetööle tegelema ka erialase enesetäiendamisega. See hõlmab konverentsidel osalemist, originaaluuringute läbiviimist ja avaldamist. Avaldamata jätmise tulemuseks võib olla ametist keeldumine ja kuigi ametisolevatel professoritel on üldiselt turvaline oma töökoha säilitamine, kipuvad nad avaldama ja jääma aktiivseks akadeemilises ringkonnas selleks, et saada stipendiume, suurendada oma institutsioonidele prestiiži. uute õpilaste meelitamine.