Rooma katoliikluses ja mõnedes teistes kristlikes rühmades on sakramentaalteoloogia usk, et Jumal annab inimkonnale armu teatud väliste tegude kaudu, mille on sisse seadnud Kristus. Rooma katoliikluse seitse sakramenti on ristimise, armulaua, lepituse, leppimise, abielu, pühade ordu ja haigete võidmise sakramendid. Mõned kristlikud rühmad võivad tunnistada vähemalt mõnda neist sakramentidest, kuid paljud teised nimetavad neid pigem “talitusteks” kui sakramentideks ja erinevad nende kaudu väljendatava armu mõistmise poolest.
Sakramentaalteoloogia arenes välja keskajal. Sõna sakrament ise pärineb ladinakeelsest sõnast “see, mis toodab pühadust”. Seda kasutati esmakordselt nagu kristlikus teoloogias kreekakeelse musterioni ehk “saladuse” tõlkena. Mõistet sakrament kasutati varajases kirikuajaloos lõdvalt, kuna mõned kirjanikud viitasid „töösakramendile” või „isakramendile meieisapalvuses”, millest kumbagi ei ole tunnustatud kiriku ametlike sakramentide hulka. Augustinus, kirjutades viiendal sajandil pKr, määratles sakramente kui „nähtamatu armu nähtavat vormi”. Hiljem täpsustas Thomas Aquino seda määratlust, et viidata konkreetselt tegudele, mille Kristus on pühitsemiseks määranud, mis on määratlus, mis püsib tänapäevani.
Sakramentaalteoloogias usutakse, et sakramendid mitte ainult ei esinda pühitsust, vaid on ka vahend, mille abil pühitsus saavutatakse. Tuntuim näide sellest on katoliku armulaua või armulaua tseremoonia, mille käigus arvatakse, et leib ja vein saavad sõna otseses mõttes Kristuse ihuks ja vereks, mitte ainult nende sümboliteks. Seda uskumust nimetatakse transsubstantiatsiooniks. Transsubstantiatsiooni kaudu pühitsetakse või muudetakse nende kaudu pühaks usklik, kes sööb ja joob Kristuse ihu ja verd.
Kõik suuremad kristlikud rühmad praktiseerivad mingil või teisel kujul ristimist ja armulauda ning mõned tunnistavad ka konfirmatsiooni ja abiellumist kiriku riitustena. Paljud protestandid õpetavad aga sakramentaalteoloogiat pigem “talitusteoloogiat”. Selle veendumuse kohaselt ei ole ristimine, osadus ja muud kiriku tavad tegelikud vahendid, mille kaudu inimesed armu saavad, vaid kujutavad endast või meenutavad usu kaudu tulevat armu. Mõned protestandid usuvad, et katoliku sakramentaalteoloogia on vigane, kuna see tähendab, et pääste tuleb pigem tegude kui usu kaudu. Samuti võivad nad hoiduda nimetamast ristimisel kasutatavat vett või armulaualeiba kui püha iseenesest, vaid pigem viitavad neile kui pühade esemete kujutistele.