Lõputöö metoodika on lõputöö komponent, mis kirjeldab uurimistöö läbiviimiseks ja andmete kogumiseks kasutatavaid meetodeid. Enamikus lõputöödes annab lõputöö metoodika teavet konkreetsete sammude või protseduuride kohta, mida uurija on hüpoteesi kontrollimiseks või tulemuste kinnitamiseks teinud. See hõlmab andmete hindamiseks kasutatud statistilise analüüsi tüüpi. Doktoritöö jaoks valitud metoodika tüüp sõltub kogutud teabe tüübist. Tavaliselt peaksite valima kõige mugavamad ja teostatavamad uurimismeetodid.
Esialgsed uurimismeetodid on suunatud taustteabe kogumisele ainevaldkonna kohta. Tavaliselt hõlmab see raamatukoguuuringuid, et leida teie lõputööga seotud avaldatud artikleid ja töid. Esmased allikad ja intervjuud sisaldavad kasulikku teavet ning annavad pidepunkti, mille põhjal laiendada ja anda lisateadmisi ainevaldkonna uurimistöö kaudu. Teadusuuringud, mis ei anna midagi uut või ainulaadset, on kasutud ja üldjuhul ei läbi doktoritöö komisjoni.
Pärast taustainfo uurimist ja lõputöö koostamist on aeg teha väliuuringuid. Teie lähenemine sõltub lõputöö olemusest ja uurimistöö eesmärgist. Kui kaalutakse hüpoteesi, peaksite selle kontrollimiseks tavaliselt planeerima katse. Kui vajate suure hulga inimeste arvamust, peaksite läbi viima küsitluse. Kui uurite valitud isikute käitumist, võiksite teha juhtumiuuringu.
Lõputöö metoodika peaks selgitama, miks te konkreetset uurimismeetodit kasutasite ja milliseid andmeid te sellest tuletasite. Mõnel juhul piisab piisava teabe kogumiseks ühest meetodist, samas kui teistel juhtudel on vaja kahte või enamat meetodit. Iga meetodi kasutamise põhjendus ja selle rakendamine peaksid olema selged. Protseduuri samm-sammult ülevaade annab teistele teadlastele uuringu kordamiseks piisavat teavet.
Lisaks meetoditele kirjeldatakse lõputöö metoodikas statistilisi tööriistu, mida kasutatakse uurimistööst kogutud andmete analüüsimiseks. Näiteks hüpoteesi kontrollimise katses tuleb muutujad ja konstant selgelt identifitseerida ning tulemuste hindamiseks teha t-test. T-testis võrreldakse kahte andmekogumit, et näha, kas need on sarnased või erinevad. Teine statistiline meetod, mida teadlased andmete analüüsimiseks kasutavad, on dispersioonanalüüs, mis kujutab endast mudelite kogumit, mille puhul täheldatud erinevused iga komplekti vahel tulenevad erinevatest variatsiooniallikatest. Statistiline analüüs kinnitab uurimismeetodeid ja toetab väitekirjas esitatud järeldusi.