Tegelik häire, mida nimetatakse ka Münchauseni sündroomiks, hõlmab füüsilise või psühholoogilise häire sümptomite teesklemist või tahtlikku tekitamist. Kuigi see võib avalduda psüühikahäirena, kogetakse seda sagedamini füüsiliste sümptomite kaudu. Tegeliku häire mõistmine on keeruline, kuna probleemide tegelikku põhjust pole kunagi lihtne välja selgitada ja arstidel pole sageli sümptomite või käitumise kohta selgitust.
1
Tea, keda see mõjutab. Tegelik häire võib olla nii meestel kui naistel. Tavaliselt mõjutab see täiskasvanuid. Naistel võib olla tervishoiualane taust, näiteks õde või tehnik. Tegeliku häirega naised on tavaliselt 20–40-aastased. Mehed kipuvad olema vallalised vanuses 30–50.
2
Tunnista motivatsiooni. Sageli otsivad võltshäirega inimesed haiguse kaudu tähelepanu. Need inimesed võtavad “haige rolli”, et saada teistelt abi. Tegeliku häire tuum on teiste tähelepanu saamine. Haige teesklemisest saadav praktiline kasu (nt töö või kooli vahelejätmine) ei ole motivatsioon.
3
Pange tähele identiteediprobleeme või enesehinnanguprobleeme. Inimestel, kellel ilmnevad võltshäire sümptomid, on tavaliselt madal enesehinnang ja/või probleemid eneseidentiteediga. Inimesel võib olla keeruline isiklik või perekonna ajalugu või ebajärjekindel lugu. Neil võivad olla inimestevahelised või perekondlikud probleemid. Sellel inimesel võib olla madal nägemus iseendast või temaga samastumine võib olla keeruline.
4
Tuvastage seosed, mis on seotud muude häiretega. Tegeliku häire sümptomid võivad järgneda või esineda koos inimesega, kellel on teisele tekitatud võltshäire või FDIA (varem tuntud kui Münchauseni sündroom või MSBP). FDIA võib tekkida siis, kui vanem asetab lapse “haige” rolli, ja võltshäire võib tekkida, kui laps võtab “haige lapse” rolli. Mõningaid psühholoogilisi häireid võib seostada fiktiivsete häiretega, näiteks piiripealsete või antisotsiaalsete isiksusesümptomite esinemisega. Tegeliku häire ja varasema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu väärkohtlemise vahel näib olevat mingi seos. Teatud häirete ja võltsitud häirete vahel ei ole otsest seost häire.
5
Tuvastage levinud käitumine. Tegeliku häirega inimene võib rikkuda vere- või uriiniproove, tekitada endale haavu või muul viisil petta meditsiinirühmi haigusega. Üksikisikutel võib olla pikk haiguslugu, mille üksikasjad on ebajärjekindlad. Kõige tavalisemad füüsilised kaebused on kõhuvalu, iiveldus/oksendamine, hingamisraskused ja tumenemine.
6
Tehke kindlaks, kas inimene püüab aktiivselt haigestuda. Inimene võib püüda sihikindlalt haava nakatada, minna rahvarohketesse kohtadesse külmetushaiguse või viiruse kättesaamiseks või suurendada nakkusohtu. Muu käitumine võib hõlmata sihikindlat söömist või joomist anumatest, mida haige on kasutanud. Sellise käitumise eesmärk on haigestuda, et inimene saaks ravi ja arstiabi.
7
Pange tähele kaebusi raskesti mõõdetavate sümptomite kohta. Isik võib kaevata püsivate probleemide üle, mida on raske mõõta, nagu krooniline kõhulahtisus või kõhuvalu. Testimisel või arstlikul läbivaatusel sümptomeid ei tuvastata. Teised sümptomid, mida on raske mõõta, võivad hõlmata valu rinnus või hingamisraskusi ning minestamist või peapööritust.
8
Pange tähele sündmusi, kui sümptomid esinevad. Isik võib sümptomitest teatada ainult teiste inimeste juuresolekul. Sümptomid ei pruugi ilmneda, kui inimene on üksi või kui kedagi pole läheduses. Sümptomid võivad ilmneda ka ainult siis, kui inimest jälgitakse kas meditsiinilises keskkonnas või pere või sõprade juures. Küsige isikult, millal sümptomid ilmnevad. Kas sümptomid süvenevad pere või sõprade läheduses? Kas ravi näib kulgevat hästi seni, kuni pereliige on kohal? Samuti, kas inimene kõhkleb pere kaasamisel ravile?
9
Uurige innukust läbida eksamid ja meditsiinilised testid. Tegeliku häirega inimesed võivad näida olevat liiga innukad saama meditsiinilisi teste, protseduure või operatsioone. Nad võivad taotleda teatud teste või nõuda, et neid testitaks teatud häirete või haiguste suhtes. Nad võivad tunduda õnnelikud või rõõmsad, kui arst soovitab testimist või ravi. Pange tähele, et inimesed, kellel ei ole eksitavat häiret, võivad lõpuks abi saamisel tunda kergendust, kuid see on tingitud sellest, et nad tahavad paraneda, mitte sellepärast, et nad naudivad haige rolli.
10
Jälgige meditsiinilises keskkonnas mugavuse taset. Tegeliku häirega inimesel võivad olla ulatuslikud teadmised ravist, häiretest, meditsiiniterminoloogiast ja haiguste kirjeldustest. Inimene võ