Erinevad aktiivõppestrateegiad kujundatakse sageli selle ümber, kuidas õppijatel palutakse neile esitatava materjaliga suhelda. Paaritamine ja muud väikeste rühmade tegevused on üsna tavalised ning võimaldavad õppijatel koos töötada ja üksteisega aktiivseks muutuda. Samuti on olemas meetodid, mis on loodud iga õppija individuaalseks sihtimiseks, tavaliselt tegevuste kaudu, mis panevad nad tuvastama, mida nad õppetunnist saada tahavad. Juhtumiuuringuid ja sarnaseid reaalse maailma andmete kogumise meetodeid saab kasutada ka aktiivse õppestrateegiana, et muuta teave rakendatavamaks ja sisukamaks.
Väikestes rühmades toimuvad tegevused on üks levinumaid aktiivõppestrateegiaid, kuna need võimaldavad õpilastel koos töötada uue materjali õppimisel. Üks levinumaid viise selle saavutamiseks on tegevus „mõtle-paar-jaga”. Tavaliselt hõlmab see õpilastele tunni kaudu uue teabe esitamist ja aega, et mõelda mõne küsimuse või muu õpituga seotud teema üle. Õpilased panevad paari ja jagavad oma mõtteid ja ideid seoses neile esitatud küsimusega; need aktiivõppestrateegiad aitavad õpilastel õppimise ajal üksteist õpetada.
Samuti on olemas individuaalsed aktiivõppestrateegiad, mille eesmärk on aidata igal õpilasel eraldi tegeleda sellega, mida neile esitatakse. Seda saab teha mitmel viisil, kuigi üks levinumaid meetodeid on töölehe „Know-Want-Learn” (KWL) loomine. Õpilasi juhendatakse paberileht kolmeks voltima, mõnikord võib neile anda suurema paberi, et seda oleks lihtsam ja suuremaid veerge võimaldada. Igal kolmandikul leheküljel on silt “Tea”, kuhu õpilased kirjutavad, mida nad selle aine kohta juba teavad; “Tahan”, mida kasutatakse selleks, et kirjutada, mida nad tahavad selle kohta teada saada; ja “Õpi”, et kirjeldada, kuidas nad soovivad õpitut kasutada.
Aktiivõppe strateegiad võivad hõlmata ka juhtumiuuringuid ja sarnaseid “pärismaailma” teabe näiteid õpilastele kasutamiseks. See aitab näidata õppijatele, et neile esitatav teave ei ole mõeldud eraldamiseks ja meeldejätmiseks, vaid see on praktilisel viisil teostatav ja tähendusrikas. Õpilasi saab sellesse protsessi kaasata, et luua oma uurimis- ja juhtumiuuringuid, võimaldades neil osaleda uute teadmiste ja teabe omandamisel. Seda tüüpi aktiivõppestrateegiad võivad samuti aidata õpilasi ette valmistada sellisteks uuringuteks ja töödeks, mida neilt kõrghariduses oodatakse, eriti kolledžis ja magistriõppes.