Individuaalne hariduskava (IEP) või programm on kohustuslik osa nende inimeste haridusest, kellel on peetud erivajadusi. Need programmid on olemas paljudes riikides ja tehniliselt võib termini “plaan” kasutamisel viidata Ühendkuningriigi eriprogrammidele. Programmi kasutatakse USA-s ametlikus kirjanduses sagedamini, kuid tegelikult on plaan USA-s IEP-i jaoks tavalisem igapäevane termin. IEP määratleb sisuliselt õpilase ees seisvate eriprobleemide individuaalse olemuse ja määrab, milliseid samme saab astuda, et võrdsustada tingimusi ja anda sellele õpilasele suurim juurdepääs õppimisvõimele tasemel, millel õpilane on võimeline õppima.
USA-s määratleb puuetega inimeste haridusseadus (IDEA) vajaduse individuaalse hariduskava loomise järele. See on föderaalseadus, mis tähendab, et see kehtib kõigi osariikide kohta ja osariik ei saa jätta selle tingimusi järgimata. Teatud rahalised vahendid eriõpilasele vajaliku lisatoetuse jaoks võidakse hankida föderaalfondidest, kuigi on märgitud, et see ei ole alati nii. Üksikud koolipiirkonnad võivad mõnikord kanda suurema osa lisakuludest, mis on vajalikud majutuse tagamiseks.
Põhimõtteliselt, kui lapsel on tuvastatud väikesed või suured õpiraskused, mille testimiseks on tavaliselt vaja vanema taotlust, peab kooli meeskond, sealhulgas lapsevanem, kohtuma, et otsustada, kuidas seda last kõige paremini teenindada. Nad loovad individuaalse hariduskava, mis tavaliselt kohe jõustub. See plaan sisaldab muudatusi/majutusi, mis aitavad lapsel paremini õppida, ja neid saab muuta, kuna iga plaan on kohandatud iga lapse jaoks. Näiteks võivad mõned lapsed vajada paigutamist eriklassi ja teised võivad vajada tegevusteraapiat, kehalise kasvatuse eritunde või kõneteraapiat.
Tavaliselt antakse kõike, mida on peetud vajalikuks ja lapsele kasulikuks, kuigi rahastamine võib tekitada probleemi, mis peatab abi. Samal ajal loob individuaalse hariduskava meeskond võrdlusaluseid või eesmärke, mille alusel hinnata praeguseid sekkumisi. Need on hea viis hinnata, kas tulevikus võib vaja minna rohkem või vähem majutust. Tavaliselt koguneb IEP meeskond kord aastas, töötades vajaduse korral plaani ümber, kuid iga meeskonnaliige, sealhulgas lapsevanemad, võib vajadusel kutsuda koosoleku kokku ka varem.
Kui individuaalne hariduskava on edukas, saavad õpilased tuge, mida nad vajavad, et osaleda täiel määral koolikeskkonnas, kusjuures valdav enamus neist käib tavaklassides. Õiguslikust seisukohast peavad kõik koolis käivad inimesed järgima IEP-i, kuid see võib muutuda väga keeruliseks, kui lapsed koolis edenevad. Kui neil on keskkoolis kuus või enam õpetajat, võib individuaalse hariduskava järgimine järsult langeda ja sageli on vanemate ülesanne nõuda kava jätkuvat järgimist. Isegi üks õpetaja võib plaani rööpast välja lüüa ja vanemad peavad võib-olla olema oma laste pidevad eestkõnelejad.
Teine asi, mida on oluline tähele panna, on see, et koolipiirkondades või osariikides võivad olla eeskirjad, mis käsitlevad põhikooli- ja keskkooliõpilaste individuaalse hariduskava õppekava muutmist. Kuigi üliõpilased võivad saada majutust, ei pruugi nad muudatuste korral lõpetada. Need viitavad sellele, et laps järgib tavapärasest õppekavast erinevat õppekava.
Kokkuvõtteks võib IEP-i kohta öelda mõnda asja. Need on õigused igal lapsel, kellel loetakse olevat õpiraskused. Neid saab aja jooksul muuta ja vanematel on õigus muudatusi nõuda. Ka vanemad võivad otsused edasi kaevata, kui nad leiavad, et kehtiv plaan ei ole asjakohane. Iga plaan on erinev ja mõeldud iga lapse vajaduste rahuldamiseks ning iga kool, õpetaja ja muu töötaja peab järgima plaani üksikasju. Rikkumisest tuleb teatada, kuna see rikub föderaalseadust.