Ülemaailmne ostujuht peab läbirääkimisi, jälgib ja haldab ülemaailmseid hankelepinguid. Tavaliselt hõlmab see äri, ostu ja reklaami kõigi aspektide mõistmist. Paljud ülemaailmsed ostujuhid õpivad ka teist ja mõnikord kolmandat keelt, et paremini suhelda nendega, kellega nad äritegevuse käigus kõige rohkem suhtlevad.
Peamine erinevus kodumaise ostujuhi ja globaalse ostujuhi vahel seisneb selles, et ülemaailmne ostujuht peab olema kultuuriliste ärierinevuste ekspert. Lepingud ei pruugi olla tema emakeeles ja ta peab suutma tõhusalt edastada küsimusi ja muresid, kuni leping on täpselt selline, nagu see peaks olema.
Ülemaailmse ostujuhi ülesanne on ka töötajatega suhtlemine. Ta tegutseb sageli kontaktisikuna oma ettevõtte ja rahvusvaheliste müüjate vahel, kellega see töötab. Ülemaailmne ostujuht mitte ainult ei selgita lepingu peeneid punkte, vaid arutleb sageli ka müüja ärikultuuri üle, et toiming sujuks sujuvamalt.
Reisimist oodatakse tavaliselt globaalselt ostujuhilt. Ettevõtted, kellel on müüjaid üle kogu maailma, saadavad sageli oma ostujuhid külla, teavitavad laovajadustest ja lahendavad lahkarvamusi. Sellise suhtluse väärtus võib tähendada erinevust jätkuvates ärisuhetes müüjatega ja tarnete katkestamist.
Ettevõtted nõuavad sageli, et globaalne ostujuht omaks bakalaureusekraadi ostude või rahvusvaheliste suhete alal. Paljud ostujuhid omandavad oma turuväärtuse suurendamiseks magistrikraadi. Rohkem kui ühe keele valdamist peetakse selles valdkonnas oluliseks eeliseks.
Ülemaailmse ostujuhi teine ülesanne on ostupersonali järelevalve. Tavaliselt on tal dollari piirmäär, millega ostuagendid töötavad. Näiteks võib üks ettevõte anda juhile korralduse isiklikult allkirjastada kõik teatud rahasummat ületavad ostud. Ta võib ka juhendada töötajaid, et teatud müüjad peavad suhtlema ainult otse juhiga, näiteks juhtudel, kui enamik töötajaid ei mõista kultuurilisi erinevusi.
Ülemaailmsed ostujuhid peaksid olema rahvusvaheliste probleemidega kursis. Näiteks kui riik, kus juhi ettevõte ostab tarvikuid, satub ootamatult piiramisrõngasse, peab juht teadma, kelle poole pöörduda, et äritegevust jätkata. Ja vastupidi, kui seal pole enam võimalik äri ajada, eeldatakse juhil varuplaani mõne teise ettevõttega, et tootmine ei katkeks.