Vaimne haigus võib tunduda hirmutav. Teie neuronid töötavad viisil, mida te ei saa ratsionaalselt kontrollida, ja te seisate silmitsi teiste häbimärgistamise ja umbusuga. Vajadus sellest oma vanema(te)le või eestkostjale(te)le öelda võib muuta niigi hirmutava olukorra veelgi hirmutavamaks. Mõeldes ja valmistudes saab aga ülesandest jagu.
1
Tehke oma uurimistööd. Lugege oma sümptomeid ja leidke mõned võimalikud häired, mis vastavad teie sümptomitele. (Parem on mitte kinni pidada ühest diagnoosist, et vältida erapoolikust professionaalse diagnostikaprotsessi käigus.) Lugege nii meditsiinilisi kirjeldusi kui ka nende häiretega inimeste kirjeldusi. Võtke arvesse asjaolu, et te ei pruugi olla vaimuhaige, kuid võib-olla neuroloogiline häire (nt autism), toiduallergia või muu haigus, mis vajab ravi.
2
Olge valmis esitama küsimusi oma vanematelt/eestkostjatelt. Neil läheb uudistega kohanemiseks aega. Olge valmis vastama küsimustele ja kommentaaridele, näiteks:Kui kaua olete end nii tundnud?Kui tõsine see on? (Mõelge oma minevikule ja mõelge mitmele näitele, mis näitavad, et teie ajus on midagi ebatavalist.) Kas teil võiks olla midagi muud? (Võite näidata neile häireid, mis teie sümptomitele kõige paremini vastasid, ja mainida häireid, mida uurisite ja välistasite.) Millist ravi te arvate, et vajate?
3
Valige rääkimiseks sobiv aeg. Soovite vähendada stressi nii enda kui ka oma vanema(te)/eestkostja(te) jaoks. Ideaalne aeg on siis, kui…Hetkel pole suuremaid töid teha. Proovige pikki autosõite, vaikseid eineid, nõude pesemist pärast õhtusööki jne. Nii teie kui ka nemad tunnete end lõdvestunult. Saate rääkida privaatselt ilma tõenäoliste katkestusteta. Mõne uurimistööga pääsete juurde arvutile või dokumentidele (valikuline).
4
Minge otse asja juurde. Näiteks: “Isa, mul on sulle midagi olulist öelda ja ma vajan väga teie tähelepanu. Ma arvan, et mul on depressioon.” Kui olete otsene märk, et olete tõsine. Vältige eelnevalt peente vihjete loopimist, teemast kõrvale kaldumist ega nalja tegemist. Kui teete seda, ei pruugi nad aru saada, kui oluline on, et nad teid tõsiselt võtaksid.
5
Andke neile veidi aega, et lasta sellel sisse vajuda. Tõenäoliselt tunnevad teie vanem(ad)/eestkostjad üllatunud, mures ja segaduses. Olge valmis neid rahustama. Ärge muretsege, kui nad reageerivad halvasti. Mõnikord inimesed eitavad seda (“Aga sa oled nii normaalne! Sa ei saa olla vaimuhaige”), põhjendavad oma eitamist (“See on lihtsalt teie astmaravimite kõrvalmõjud/mured kolledži/tulnukate röövimise pärast”) või reageerivad üle (” Kas sa sured? Kas ma peaksin kiirabi kutsuma?”). Ära paanitse. See on ajutine. Iga korralik vanem või eestkostja saab sellest üle ja annab endast parima, et aidata teil ravi saada. Võib-olla peate neile kinnitama, et see pole nende süü, nad kasvatasid teid hästi ja see tuleb ainult teie ajus leiduvatest kemikaalidest, te ei kavatse seda teha. enesetapp (eeldusel, et see on tõsi), ja et olete seda uurinud ja saate aru, kuidas edasi minna. Kui olete kaalunud enesetappu, selgitage, et soovite elada ja seepärast räägite neile vaikimise asemel.
6
Julgustage neid teie otsustusvõimet usaldama ja laskma teil pöörduda professionaali poole. Tõenäoliselt tunnevad nad end šoki tõttu pisut eksinud ja saate neid oma haritud vaatenurgaga suunata. Paluge kokku leppida kohtumine oma perearstiga, kes hindab teid, annab ravimeid ja/või suunab teid eriarstidele. Kui teil on ravikindlustus, võib teie kindlustusselts soovitada mõnda asjatundjat. Kontrollige nende veebisaiti. Kaaluge teraapiat, ravimeid ja mitteinvasiivseid alternatiivseid ravimeetodeid (nt tantsuteraapia).