Krüobioloog uurib madalate temperatuuride mõju elusorganismidele ning bioloogilistele materjalidele ja süsteemidele. Mõiste on kombinatsioon kreekakeelsetest sõnadest kyros ehk külm ja bios ehk elu. Krüobioloogi võib muuhulgas huvitada see, kuidas organism püsib soojana normaalsest madalamal temperatuuril või suspendeeritud animatsioonis. Rakke, elundeid ja terveid organisme saab uurida krüobioloog, kes katsetab temperatuuridega, mis ulatuvad kergelt hüpotermilisest kuni krüogeense või sügavkülmutamiseni. Enamik krüobiolooge on eraettevõtete või valitsusasutuste teadlased või suurte teadusülikoolidega seotud õppejõud.
Rakendusteadusena tegeleb krüobioloogia enamasti säilitamise ja säilitamisega madalatel temperatuuridel. Esmane teadusselts on 1964. aastal asutatud Krüobioloogia Selts. Seltsi eesmärk on edendada krüobioloogide seas teaduslikku uurimistööd ja arusaamist ning levitada nende teadmisi inimkonna hüvanguks.
Krüobioloogi huvitab palju erinevaid teemasid. Looduslik krüobioloogia uurib, kuidas madalad temperatuurid mõjutavad putukaid, taimi ja selgroogseid. Mõned neist organismidest on õppinud külmumistemperatuurist madalamal temperatuuril üle elama, luues biomolekule, mis toimivad nagu antifriis. Krüobioloogid võivad uurida, kuidas need biomolekulid töötavad ning millised praktilised ja kaubanduslikud rakendused neil võivad olla.
Krüobioloogia haru, mille eesmärk on rakkude hävitamine, mitte säilitamine, on krüokirurgia. Krüokirurgiaga ravitakse selliseid haigusi nagu tüükad, väikesed nahavähid ja mutid. Patsiendi rakud jahutatakse väga kiiresti, sageli kasutatakse vedelat lämmastikku. Krüobioloog võib töötada koos krüokirurgiga, uurides, kuidas sihtrakkude sees moodustuvad jääkristallid need rakud lahti rebivad.
Mõned krüobioloogid on spetsialiseerunud külmsäilitamisele ehk protsessile, mille käigus rakke ja terveid kudesid säilitatakse madalal temperatuuril. See meetod on otseselt rakendatav elundite siirdamisel. Need krüobioloogid töötavad selle nimel, et siirdamiseks mõeldud elundite külmutamine ja sulatamine oleks ohutu ja praktiline protsess, mis hoiab annetatud kudesid lõputult elus. Külmsäilitamist kasutatakse ka viljakusravis, kuna üha rohkem inimesi külmub ja kasutab hiljem oma spermat, mune ja embrüoid.
Krüoonika on teine krüobioloogia haru. See tava säilitab organisme ja inimesi tulevaseks taaselustamiseks, säilitades neid nii madalal temperatuuril, et ainevahetus ja lagunemine peatuvad. Loodetakse, et probleem, mis ületab praeguse tehnoloogia taseme, saab tulevikus lahendatud. Krüobioloog võib olla huvitatud ka külmakahjustuse vastu võitlemisest või klaasistumise uurimisest.
Krüobioloogia on eriala, mida paljudes bakalaureuseõppeasutustes tavaliselt ei pakuta. Seetõttu omandavad üliõpilased bakalaureuseõppes tavaliselt bioloogia eriala ja keskenduvad kraadiõppuritena krüobioloogiale. Abiks võib olla täiendav bakalaureuseõppe mikrobioloogia, biofüüsika või biokeemia eriala. Krüobioloog nõuab tavaliselt teadus- või õppetöökoha tagamiseks magistri- või doktorikraadi. Magistrikraad võib nõuda täiendavat kaheaastast kursusetööd, samas kui doktorikraad lisab veel neli kuni kuus aastat.
Tööhõive hõlmab tavaliselt eraettevõtte või valitsusorganisatsiooni uurimistööd. Näiteks võib selline agentuur nagu Punane Rist palgata krüobioloogi, kes aitab parandada inimorganite säilitamist siirdamiseks. Mõned krüobioloogid teevad ülikoolides õppejõududena sõltumatuid uuringuid.
Enamik neist teadlastest töötab laborikeskkonnas kemikaalidega nagu vedel lämmastik või külmas kliimas. Konkurents teadlaste ametikohtade ja stipendiumide pärast võib olla tihe, kuid enamik krüobiolooge alustab tööd sel ajal, kui üliõpilased töötavad labori- või teadusassistentidena. Krüobioloogid peaksid suutma töötada nii meeskondade kui ka individuaalselt. Kuna krüobioloogia on kiiresti muutuv valdkond, peab krüobioloog olema alati kursis uute uuringute ja edusammudega.