Elektrooniliste süsteemide tehnik töötab tavaliselt mitmesuguste elektroonikaseadmete, süsteemide ja seadmetega nende paigaldamiseks, parandamiseks, hooldamiseks ja tõrkeotsinguks. Keegi, kes seda tööd teeb, võib samuti olla kohustatud jälgima ja hindama nende projektide edenemist, millesse ta on määratud, ning koostama aruandeid oma ülemustele. Mõnel juhul on tehniku ülesandeks ka abistada insenere elektroonikaseadmete ja -süsteemide arendamisel, valmistamisel ja testimisel.
Elektroonikasüsteemide tehnikuks saav inimene võib selles valdkonnas täita väga erinevaid ülesandeid ning seadmed, millega ta töötab, võivad sõltuda tema tööandja vajadustest. Üksikisik võib töötada radariseadmete või navigatsioonis kasutatavate seadmetega, meditsiinilise monitooringu seadmetega, aga ka erinevat tüüpi arvutitega. Teised tehnikud töötavad tööstusprotsessides kasutatava audio- ja videoseadmete ning elektroonikaga.
Üks näide ülesannetest, mida see tehnik võib täita, on helisüsteemi ja sisetelefoni paigaldamine meditsiini- või haridusasutusse. Teda võidakse kutsuda ka häire- või tulekaitsesüsteemi paigaldama ja programmeerima, samas kui mõnel muul töökohal võib ta töötada prototüüpide kokkupanemisel ja vajaduse korral nende parandamisel. Selle valdkonna inimese tööülesanneteks võib olla ka heli- ja videoseadmete hooldus või erinevate elektroonikaseadmete remont.
Elektrooniliste süsteemide tehnikuks saamiseks peab inimene tavaliselt omandama keskkooli lõputunnistuse või üldhariduse arendamise (GED) tunnistuse ja seejärel omandama kaheaastase kraadi elektroonikatehnoloogia või sellega seotud valdkonnas. Tööandjad ei pruugi aga alati seda haridustaset nõuda ja keegi võib selle töökoha kindlustada keskkooli lõputunnistuse ja elektroonikaga töötamise kogemusega. Ta võib isegi leida mõned tööandjad, kes on nõus teda koolitama seni, kuni tal on elektroonikaoskusi. Enamik tööandjaid eelistab siiski töökandidaate, kellel on nii klassiruumis kui ka praktiline koolitus.