Fossiilidega tutvumine on huvitav ja valgustav protsess. See on tehniline protsess, mille viivad tavaliselt läbi eksperdid. Suhtelise dateerimise meetod võimaldab teil teada saada, kas fossiil on vanem või noorem kui teine fossiil või kivim, ja absoluutne dateerimise meetod kasutab fossiilide vanuse hindamiseks keemilist testimist.
1
Kasutage süsiniku dateerimise meetodit, kui fossiil on alla 75 000 aasta vana. See meetod töötab ainult noorte fossiilide puhul, kuna süsinik laguneb kiiremini kui teised mineraalid. Kui fossiilis süsiniku jälgi ei leita, näitab see, et see on vanem kui 100 000 aastat. Kasutage fossiilis sisalduva süsiniku hulga mõõtmiseks kiirendi massispektromeetrit.Süsiniku hulk fossiilides aja jooksul väheneb, mistõttu mida väiksem on süsiniku hulk fossiilis, seda vanem see on. Fossiilid peavad olema puhtad, et süsinikku oleks dateerimine on täpne.See meetod nõuab spetsiaalset varustust ja seda teevad tavaliselt eksperdid.
2
Rakendage lõhustumise jälgimise meetodit. Uraani leidub paljudes erinevates kivimites ja fossiilides. Uraanisisaldus võib põhjustada fossiilsete pinnal lõhesid. Mida rohkem on kivis lõhesid, seda vanem on tõenäoliselt fossiil. Kasutage uraanisisalduse mõõtmiseks tööriista LA-ICP-MS (Laser Ablation Inductively Coupled Plasma Mass Spectrometry). Selle tehnika jaoks vajalikud kõrgtehnoloogilised seadmed tähendavad, et seda kasutavad tavaliselt ainult eksperdid.
3
Mõõtke argooni kogust ümbritsevates kivimites. Vulkaanilisi kivimeid saab dateerida, mõõtes neis sisalduva argooni kogust. Iga kord, kui vulkaan purskab, ladestub uus tuha- ja kivikiht. Fossiile leidub nende kihtide vahel ja seega võib nende vanust hinnata ümbritsevate kivimitega sarnaseks. Testige argooni kogust termilise ionisatsiooni massispektromeetriga. See on tehniline meetod, mida kasutavad eksperdid, kellel on juurdepääs eriseadmetele.
4
Analüüsige aminohapete ratsemiseerumist. Fossiilide aminoratsemiseerumise ulatust saab kasutada selle vanuse hindamiseks. Mida vanem on fossiil, seda rohkem on aminohapped ratseemiseeritud. Kuumutage fossiilide fragmente vees ja seejärel hüdrolüüsige fragmendid 6 M vesinikkloriidhappes. See protsess võimaldab mõõta ratsemiseerimisprotsessi ulatust. See meetod on täpne ainult siis, kui on teada fossiili algkeskkonna niiskuse, temperatuuri ja happesuse tingimused.
5
Kasutage stratigraafia meetodit, kui fossiilid leiti horisontaalselt. See meetod töötab ainult siis, kui fossiilid ei asu volditud või kallutatud pinnasel. Kui vaatate settekivimitest koosnevat kaljuseina, märkate, et seal on kivimikihte. Need kihid on sageli erinevat värvi või valmistatud erineva tekstuuriga setetest. Vanimad kivid on põhjas ja noorimad tipus. Kui ühest ülemisest kihist leitakse fossiil, võib eeldada, et see on noorem kui selle all olevad fossiilid ja kivimid. Seda teavet saab kasutada mitmel otstarbel. Näiteks kui dinosauruse luu alt leiti inimese kolju, võib see viidata sellele, et inimesed on dinosaurustest varasemad.
6
Uurige, kust fossiil leiti. Kui fossiil leiti kohast, millel on teadaolev kuupäev, võib see aidata tuvastada fossiili vanust. Näiteks kui fossiil leiti 5000 aasta taguse laevavraki seest, võib kindlalt eeldada, et fossiil on sarnase vanusega. See dateerimismeetod töötab ainult siis, kui fossiil leitakse teadaoleva vanusega kohast.
7
Kasutage indeksi fossiile, et hinnata oma fossiili kuupäeva. Indeksi fossiilid on fossiilid, mida leidub ainult teatud ajaperioodidel. Kui fossiil leitakse indeksi fossiili kõrval, võib eeldada, et fossiil on sarnase vanusega. Näiteks käsijalgsete fossiilid arvatakse olevat 410–420 miljonit aastat vanad, mis tähendab, et kui leiate fossiili käsijalgse fossiili kõrvalt see oleks tõenäoliselt sarnane vanus. Kui fossiil leiti 410–420 miljoni aasta vanuse indeksfossiili ja 415–425 miljoni aasta vanuse indeksfossiili vahel, võiks järeldada, et fossiil on tõenäoliselt 415–420 miljonit aastat vana, kuna see on kattuv vahemik.