Sotsiaalset ärevushäiret ja autismi võib olla üllatavalt raske eristada ning need võivad esineda koos, muutes protsessi raskemaks. Kuid nende kahe eristamine on diagnoosimisel ja ravimisel oluline. Kui kahtlustate, et teil või lähedasel võib olla sotsiaalne ärevus või autist, võib mõlema seisundi tundmaõppimine aidata teil neid eristada ja täpset diagnoosi otsida.
1
Tunnistage, kuidas autism ja sotsiaalne ärevus võivad välja näha sarnased. Nii autistid kui ka sotsiaalse ärevusega inimesed kogevad sotsiaalseid raskusi ja võivad olla õnnelikumad üksi olles kui rühmas. Ühised tunnused võivad hõlmata järgmist: silmside puudumine; rohkem üksinda veedetud aega; aktiivne inimeste vältimine aeg-ajalt; sotsiaalset suhtlemist nõudvate olukordade vältimine (nt kool või peod); sotsiaalne ebamugavustunne; tunnete end mugavalt mõne inimese kõrval, ei räägi palju; sotsiaalsetes olukordades vaikne või endassetõmbunud Isolatsioon
2
Mõelge sotsiaalse vältimise motivatsioonile. Autistlik inimene võib sotsiaalsetes olukordades kogeda segadust ja sensoorset ülekoormust ning ta võib olla vähem huvitatud sotsiaalse tegevuse otsimisest. (See varieerub.) Sotsiaalselt murelikul inimesel ei esine sensoorseid probleeme ja ta tõmbub tagasi, kartes saada hinnangut. Autistid võivad olla närvilised ka sotsiaalsetes olukordades. See on tavaliselt tingitud sellest, et neil on olnud halbu kogemusi, nagu väärtõlgendused ja kiusamine. Autistidel on raske ära arvata, mida teised mõtlevad, mis võib olla stressirohke ja põhjustada sotsiaalseid vigu. Sotsiaalärevuse all kannatavad inimesed oskavad hästi lugeda nägusid ja kehakeelt, kuid võivad kogeda kognitiivseid moonutusi, näiteks “Ta naerab, sest arvab, et olen loll”. Kui sotsiaalse ärevusega inimene on olukorras, kus ta tunneb end mugavalt, näen sümptomite vähenemist. Kuid autistlikel inimestel on endiselt oma ainulaadsed harjumused, hoolimata sellest, kas ta tunneb ärevust.
3
Jälgige sotsiaalseid hirme. Sotsiaalse ärevusega inimesed võivad kogeda kontrolli alt väljuvaid hirme. Nad võivad muretseda selle pärast, et teised saavad nende üle kohut, kogeda piinlikkust ja tulla toime tagasilükkamisega. Need hirmud on püsivad, olenemata sellest, kas teised mõistavad nende üle kohut või mitte. Autistidel võib olla mõningaid muresid suhtlemise pärast, kuid need on tavaliselt seotud varasema väärkohtlemisega. Näiteks kui kiusajad peatatakse ja autist saab häid sõpru, ei ole autistlik isik nende sõprade läheduses nii närvis. Sotsiaalärevuse all kannataval inimesel võivad sotsiaalsetes olukordades tekkida ärevuse füüsilised sümptomid; nad võivad tunda pinget, värisemist, iiveldust, higistamist, neil võib olla raskusi hingeldamisega või südame löögisagedusega. Sotsiaalse ärevusega lapsed võivad sotsiaalse olukorraga silmitsi seista. Autistlikke lapsi häirivad tõenäolisemalt võõrad inimesed või olukorrad või sensoorne ülekoormus, mille tagajärjeks võivad olla sulamishood (mis võivad välja näha nagu raevuhood) või väljalülitused.
4
Vaadake sotsiaalseid oskusi. Autistid ei tea, kuidas reageerida paljudele sotsiaalsetele olukordadele. (Näiteks ei pruugi nad teada, kuidas sõpru leida.) Neil puuduvad vajalikud sotsiaalsed oskused. Sotsiaalse ärevusega inimestel on oskused, kuid nad kardavad neid kasutada. Nende hirm sotsialiseerumise ees raskendab juba olemasolevate oskuste kasutamist. Sotsiaalses olukorras võivad sotsiaalse ärevusega inimesel käed väriseda, nad punastavad, ei loo silmsidet ning kogelevad või kokutavad. Nende mõistus võib tühjaks minna, mistõttu on neil raske vestlust jätkata. Selle tulemusena võivad neil tunduda kehvad sotsiaalsed oskused, kuigi tegelikkuses on nad murelikud. Autistlik inimene võib sotsiaalsetes olukordades niheleda. See on aga tavaline autistlik kehakeel ja see aitab neil end mugavalt tunda. Nad teevad seda ka siis, kui nad on üksi. Autistidel võib olla raskusi lugemisega ja hääletooni või näoilmete kasutamisega, nad ei tunne ära, kui keegi on huvitatud või mittehuvitatud, või räägivad liiga palju või liiga vähe. Sotsiaalärevuses seda ei esine.
5
Mõelge autismi tunnustele, mida sotsiaalses ärevuses ei esine. Autism on laialt levinud arengupuue, mis mõjutab peale sotsialiseerumise ka eluvaldkondi. Autistid kogevad enamikku või kõiki…Ebatüüpiline areng: võib jõuda vahe-eesmärkideni aeglasemalt, kiiremini ja/või korrast ära ajamine (ebatavalised liigutused, mis ergutavad meeli)Kirglikud erihuvid mõne valitud teema(te) vastu. Sensoorsed probleemid (ala- või ületundlikkus) Hilinenud, puudulikud või ebatavalised sotsiaalsed oskused (nt ei saa aru kujundlikust keelest või ei kasuta rääkimisel žeste) Kõne või hääle veidrused, nagu rääkimine ebatavalisel toonil või eholaalia (st sõnade või fraaside kordamine) Raskused iseseisvusoskuste (nt toiduvalmistamise või vannitamise) arendamisel Motoorsete oskuste viivitused või raskused.Tugev vajadus rutiini ja tuttavlikkuse järele. ei osalenud nähtavas kujutlusmängus)
6
Vaata algust. Autism algab sünnieelselt ja on eluaegne. Sotsiaalse ärevuse põhjuseks on sageli ootamatu või pidev probleem (kolimine, traumaatiline kiusamine, väärkohtlemine jne). Sotsiaalset ärevust saab ravida õige raviga. Sotsiaalne ärevus võib tekkida igas vanuses, kuid tavaliselt algab see noorukieas või noores täiskasvanueas. Väikelastel see tõenäoliselt ei arene. Autismi märgatakse tavaliselt lapsepõlves või stressirohke ülemineku ajal (näiteks kolimine või kolledžis alustamine). Hilise diagnoosi saanud autistid saavad tagasi vaadata ja ära tunda märke, mida nad lapsepõlves näitasid.
7
Uurige, mida on autistidel ja sotsiaalse ärevusega inimestel oma elu kohta öelda. See võib aidata anda loetud sümptomitele inimliku aspekti. Võib-olla on lihtsam suhestuda selliste lugudega nagu “Mu rinnus pigistab iga kord, kui võõras mu maja külastab” kui “Närviline inimeste ümber”.
8
Kaaluge mõlema tingimuse võimalust. Autistid näevad sageli sotsiaalseid raskusi ja neid ähvardab kiusamise oht, mis tähendab, et neil võib selle tulemusena tekkida sotsiaalne ärevus. On väga tavaline, et autistlikel inimestel esineb üks või mitu vaimse tervise häiret, nagu ärevus, depressioon ja muud. Kui kahtlustate autismi, ärge välistage ärevust.
9
Leppige kokku aeg psühholoogiga, et lasta ennast või oma lähedast läbi vaadata. Psühholoog võib koostada küsimustikke ja viia läbi intervjuusid, et aidata määrata õige diagnoos. Autismi diagnoosi võib olla raske saada, eriti täiskasvanutel, naistel ja värvilistel inimestel. Mõned autistid panevad sel põhjusel ise diagnoosi. Enesediagnostika annab teile juurdepääsu autistlikku kogukonda, kuid te ei saa majutust ilma ametliku diagnoosita.
10
Rääkige psühholoogiga, kui kahtlustate vale diagnoosi. Kuna autism ja ärevus võivad tunduda sarnased, on oluline panna diagnoosile aega ja mõelda ning võimaliku vea korral sõna võtta. Olge kõigi murede suhtes avatud ja aus. Autistlik inimene võib sotsiaalärevuse sõeluuringul anda valepositiivse tulemuse, eriti kui talle esitatakse selliseid küsimusi nagu “Ma eelistan olla üksi” või “Sotsiaalsed olukorrad võivad olla ülekaalukad.”