Kui arvate, et last, keda teate, on füüsiliselt või emotsionaalselt väärkoheldud, ärge kartke sellest teatada. Enamikus piirkondades on kohalik laste väärkohtlemise vihjetelefon, millele helistades saate teada, mida teate. Kõigis osariikides kehtivad seadused, mis kaitsevad teid juriidilise vastutuse eest, kui teie esitatud aruanne on heauskne. Keeldumisel või helistamise kartusel võivad olla lapsele eluohtlikud tagajärjed. Kui olete ohus laps, helistage kohe abi saamiseks numbril 1-800-4-A-Child (1-800-422-4453).
1
Hädaolukorras helistage politseisse. Kui olete tunnistajaks lapse vastu suunatud vägivallale või tunnete, et laps on otseses ohus, helistage politseijaoskonda. Oluline on, et keegi tuleks kohe uurima ja lapse turvalisust hindama. Lapse väärkohtlemise kahtlusest vihjeliinile teatamine ei too alati kaasa viivitamatuid meetmeid, seega helistage, kas laps vajab abi kohe või on aega aeglasemaks uurimisprotsessiks. Helistage hädaabiteenistuse saamiseks numbril 911, kui olete hädas. Ameerika Ühendriigid. Helistage numbril 999, kui olete Ühendkuningriigis. Helistage numbril 000, kui olete Austraalias.
2
Leidke oma kohalik laste väärkohtlemise vihjetelefon. Otsige telefoniraamatust või otsige veebist “Child Abuse Hotline”. Enamikus kohalikes jurisdiktsioonides on vihjeliin, millele helistades saate oma piirkonnas abi saada. Abi saamiseks võite oma riigis helistada ka ühele järgmistest numbritest: USA või Kanada: 1-800-422-4453 (lasteabi)UK: 0800 1111 (NSPCC lapseliin) Austraalia: 1800 688 009 (CAPS)
3
Tehke üksikasjalik aruanne. Kui helistate laste väärkohtlemise infotelefonile, esitatakse teile rida küsimusi, mis aitavad teil koostada põhjaliku teate. Esitage olukorra kohta nii palju teavet kui võimalik. Räägi tõtt ja ära liialda. Teie küsimustele antud vastuste põhjal otsustab vihjeliin, kas saata lastekaitseteenistus (CPS) uurimist läbi viima. Olge valmis andma võimalikult palju teavet, et vastata järgmistele küsimustele: Mis on lapse nimi, vanus ja aadress? Milline on teie suhe lapsega? Mis on kahtlustatava vägivallatseja nimi, aadress ja numbrimärk? Milline on nende suhe lapsega?Millised on lapse vanemate nimed, aadressid ja telefoninumbrid?Millist väärkohtlemist te kahtlustate? Mis on teie põhjused seda kahtlustada? Millal see tekkis?Milline on lapse praegune asukoht?Milline on lapse turvalisuse tase praegu?Kas on veel tunnistajaid? Mis on nende nimed, aadressid ja telefoninumbrid?
4
Mõistke oma õiguskaitset. Paljud inimesed kõhklevad laste väärkohtlemisest teatamisel, sest nad ei taha sattuda isiklikult teise pere kodusesse olukorda. Nad kardavad, et vägivallatseja saab teada, kes teate esitas, ja et sellel on tagajärjed. Pidage meeles, et igas osariigis kehtivad seadused, mis takistavad lapse väärkohtlemisest teatanud isiku kohtusse kaevamist või karistamist heauskselt väärkohtlemisest teatamise eest. Kui olete endiselt mures oma nime ja lapsega suhte avaldamise pärast ning te ei ole volitatud teataja, võite anonüümne aruanne. Kui helistate laste väärkohtlemise vihjeliinile, täpsustage, et soovite esitada anonüümse teate. Mõnes osariigis võidakse teilt nõuda oma nime esitamist uurimisprotsessi osana. Laste hoolekandeasutused julgustavad teatajaid avaldama oma nime ja kontaktandmeid, kui võimalik. Nad võivad soovida teile tagasi helistada ja esitada järelküsimusi või hoida ühendust, et teha kindlaks, kas näete rohkem kuritarvitamise märke.
5
Vajadusel tehke järelkõnesid. Lastekaitseteenistused ei reageeri teadetele tavaliselt kiiresti, välja arvatud juhul, kui nad usuvad, et laps on otseses ohus. Kui väärkohtlemise olukord jätkub pärast teate esitamist, helistage uuesti, et teha uus. Kui esitatakse rohkem aruandeid, seab CPS tõenäolisemalt esikohale kõnealuse lapse juhtumi. Julgustage ka teisi tunnistajaid aruandeid koostama. Ärge oodake, et saate CPS-ilt pärast aruande koostamist järelteavet. CPS tavaliselt tagasi ei helista, et anda teada, kuidas olukord välja kukkus.
6
Vaadake, kas teil on põhjendatud kahtlus kuritarvitamises. Kui teil on mingit tüüpi teavet, mis paneb teid uskuma, et laps on ohus, võib seda lugeda põhjendatud kahtluseks. Teil ei pea olema kindlaid tõendeid kuritarvitamise kohta. Kui kahtlete, helistage kohalikule lastekaitseteenistusele (CPS) konsultatsioonile, et otsustada, kas peaksite aruande esitama. Mõned inimesed ei taha midagi ette võtta, sest kardavad perekonda lõhkuda. CPS-i eesmärk on teha kõik endast olenev, et peresid koos hoida. Need võivad aidata vanematel saada kasvatuskursusi või leida lahenduse, mis hoiab lapsi kodus. Ärge laske hirmul pere lagunemise ees takistada teid sekkumast, et last kahju eest päästa.
7
Otsige mustreid. Tüüpilise väärkohtlemise märgi nägemine ei pruugi olla piisav põhjus arvata, et last tegelikult väärkoheldakse. Näiteks kui laps ilmub kooli päevaks või paariks halvasti istuvate riietega määrdunud, võib sellel olla mõjuv seletus. Kui aga märkate mustrit, mis aja jooksul kordub ja ei taandu, on see selge hoiatusmärk, et väärkohtlemine võib juhtuda. Isegi kui te pole täiesti kindel, et last väärkoheldakse, kui tunnete end õigustatult kahtlustavana, tasub teatada. Kui te eksite, võib perekond saada ebamugavusi, kuid lõppkokkuvõttes kahju ei tehta. Kui teil on õigus, võite olla vastutav selle eest, et aitate lapse olukorda paremaks muuta.
8
Kui laps pöördub teie poole abi saamiseks, võtke midagi ette. Kui laps pöördub teie poole abi saamiseks, on oluline teda tõsiselt võtta ja võtta meetmeid, et tagada lapse turvalisus. Kui teil on lapse öeldu põhjal põhjendatud kahtlus, et tegemist on väärkohtlemisega, võtke kasutusele meetmed, et teatada kahtlustatavast väärkohtlemisest. Kui laps selgitab, mis toimub, ärge näidake välja šokki ega vastikust, sest need tugevad emotsioonid võivad last hirmutada. Selle asemel kinnitage lapsele rahulikult, et olete valmis aitama. Kinnitage lapsele, et sinusse usaldamine oli õige tegu. Paljud lapsed tunnevad end süüdi ilmumise pärast. Ärge küsitlege last ega esitage suunavaid küsimusi, mis võivad segadust tekitada. Laske lapsel oma sõnadega rääkida. Kui te ei tunne, et aruande esitamiseks on piisavalt põhjust, peaksite siiski lapse abistamiseks midagi ette võtma. Helistage kohalikule lastekaitseteenistusele (CPS), et saada nõu, et otsustada, mida peaksite tegema. Kui olete järelevalvepositsioonil, võiksite rääkida lapse vanematega, et saada parem ülevaade kodus toimuvast.
9
Tea, kas olete volitatud reporter. Enamikus osariikides on lastega suhtlevatel spetsialistidel seaduslik kohustus teatada väärkohtlemisest. See hõlmab õpetajaid, sotsiaaltöötajaid, arste, terapeute ja teisi, kes mingil määral lastega töötavad. Mõned riigid laiendavad seda kohustust kodanikele, kes on olnud kuritarvitamise tunnistajaks. Vaadake lisateavet oma osariigi seaduste kohta, et teha kindlaks, kas olete kohustatud teatama laste väärkohtlemisest. Kui olete volitatud reporter, kellel on põhjendatud kahtlus lapse ohustamises ja te ei tee aruannet, olete süüdi väärteos. Kui uurimine paljastab, et teil oli põhjendatud kahtlus ja te ei esitanud aruannet, võidakse teid vastutusele võtta. Teatage väärkasutusest isegi siis, kui teil ei ole selleks seaduslikku kohustust. Igas osariigis on kehtestatud seadused, mis tagavad teie anonüümsuse ja kaitsevad teid õiguslike meetmete eest. Alati on parem karta kui kahetseda.
10
Otsige füüsilisi tõendeid. Füüsilisi väärkohtlemise märke on sageli kõige lihtsam märgata, kuna lapsel võib olla raske neid varjata. Füüsilise väärkohtlemise jäljed ei ole alati eristatavad sisselõigetest ja kriimustustest, mis on osa tavalisest lapsepõlvest. Kui aga märkate järgmisi füüsilisi tunnuseid rohkem kui üks kord, olge valvsus, et teha kindlaks, kas last väärkoheldakse: lapsel on seletamatud vigastused, lõikehaavad, verevalumid või haavad. Lapsel on vigastused, mis näivad olevat põhjustatud käsi, vöö võ