Ilukirjandus on narratiiv, mis ühendab sündmusi, mis on väljamõeldud, mitte faktilised. Ilukirjandusteos võib olla raamat, näidend, ooper või film. Kuigi ilukirjanduse täpsete elementide osas on vähe üksmeelt, on ilukirjanduses mõistete tuvastamiseks ja nende tähenduse analüüsimiseks mõned põhilised viisid. Ilukirjandus on väga subjektiivne, nii et teie analüüs võib erineda kellegi teise tõlgendusest. See artikkel näitab teile, kuidas ilukirjandust analüüsida.
1
Hoidke ilukirjanduslik teos ja paber märkmete tegemiseks. Ilukirjanduse analüüsimine hõlmab endalt rea küsimuste esitamist ja võimaluse korral materjali sisu ülevaatamist. Kuigi suurem osa ilukirjanduse analüüsimise tööst tehakse läbi mõtlemise, on märkmed olulised, kui plaanite teavet arutleda või seda kasutada.
2
Mõelge loo peamistele sündmustele. Seda nimetatakse süžeeks. Küsige endalt järgmised küsimused: Mis on loos aset leidvate sündmuste põhiseeria? Kas need sündmused on kronoloogilises järjekorras või vilkuvad tagasi või edasi? Mis on selle loo peamine konflikt? Mis on loo pöördepunkt? Süžeed võivad olla ühtsed, mis tähendab, et need töötavad järjekorras alguse, keskpaiga või lõpuga. Need võivad olla episoodilised, hoida koos selle kaudu, kuidas nad peategelast mõjutavad. Süžeed võivad olla ka polüfoonilised, mis tähendab, et väiksemad alatükid põimitakse läbi põhisüžee, et suurendada sündmuste üldist tähendust.
3
Tuvastage seade. Kus loo tegevus toimub? Mis on ajaperiood? Kuidas seade lugu mõjutab? Kas seda lugu saaks rääkida mõnes teises keskkonnas? Kuidas see tegelasi mõjutab?
4
Valige jutustaja vaatenurk. See on oluline samm selle vaatenurga analüüsimisel, millest sündmusi ja keskkonda teile jutustatakse. Kas see on subjektiivne või objektiivne vaatenurk? Kui jutustaja kasutab kogu loos sõnu “mina” ja “mina”, on tegemist esimese isiku narratiiviga. Kas teie peategelane jutustab raamatut või on ta sündmuste vaatleja? Kas jutustaja on usaldusväärne või ebausaldusväärne? Kas tegelane on raamatu jutustamisest teadlik? Kui jutustaja kasutab dialoogis ainult “mina” ja “mina”, siis on tõenäoliselt tegemist kolmanda isiku narratiiviga. Valige, kas kolmas isik on kõiketeadev, sündmustest kõiketeav või on see piiratud või räägitakse ühe tegelase vaatenurgast.
5
Tuvastage tegelased. Võib-olla soovite kirjutada kõigi loo tegelaste loendi. Milline tegelane muutub süžee jooksul kõige rohkem? Seda nimetatakse peategelaseks. Kes põhjustab muutuse iseloomus? Seda nimetatakse antagonistiks. Mida räägivad välimus, tegevused ja dialoog teile nende huvide ja tõekspidamiste kohta? Kuigi antagonisti nimetatakse mõnikord kaabakaks, ei ole loos alati hea ja paha mees.
6
Määrake loo põhiteemad. Teemaks on loo põhiidee ehk ühendav kontseptsioon. Loos võib olla mitu teemat. Millist teemat peate kõige olulisemaks? Heitke pilk raamatule laiemas kontekstis. Mida räägib loo teema maailmast, inimkogemusest või inimlikest väärtustest? Mida autor püüdis edasi anda? Teemad on väga subjektiivsed.
7
Vaadake sõnu endid. Milliseid kujundeid autor kasutab? Seda on kõige lihtsam tuvastada, kui teete loo lugemise või vaatamise ajal märkmeid, kuna see võib olla peatükk või vaid paar sõna. Millistes kohtades autor äratab teie meeli: kompimis-, maitsmis-, lõhna-, nägemis- ja kuulmis-?
8
Tuvastage loo sümboolika. Sümbolism tähendab esemete, inimeste või loo elementide kasutamist millegi muu kujutamiseks. Need esindavad sageli subjektiivseid mõisteid, nagu ahnus, tarkus või emadus. Näiteks võib rohelise värvi kasutamine kogu börsimaakleri kontoris esindada tegelase varjatud ahnust. Rebane võib kujutada pettust või hiilimist. Kas mõni tegelane sümboliseerib midagi? Kas seadistus on sümboolne? Sümbolismi on lihtsam märgata teisel korral, kui lugu vaatate või lugete, kui olete juba loo üldistest sündmustest teadlik ja saate keskenduda selle aluseks olevale tähendusele.
9
Mõelge narratiivi stiilile ja toonile. Kas see on ametlik või mitteametlik? Kas jutustaja ajab sind naerma või kurvastama? Lausete ja peatükkide ülesehitusel võib olla suur mõju sellele, kuidas te loole reageerite.
10
Tuvastage mis tahes kujundlik keel. Kujundkeel sarnaneb kujundite ja sümboolikaga. See on viis, kuidas autor kasutab sõnu, et tähendada rohkem kui ühte asja. Kõige tavalisemad viisid seda teha on sarnasus, metafoor ja personifitseerimine. Sarnasus on millegi võrdlemine sõnadega “nagu” või “nagu”. Metafoor võrdleb asju ilma “nagu” või “nagu” kasutamata. Personifikatsioon on inimlike omaduste kasutamine elutute asjade kirjeldamiseks. Võrdluse näide on: puuoksad on nagu mu ema juuksed. Metafoori näide on: puud on sassis juuksesalgad. Personifikatsiooni näide on: siidised oksad põimiti kokku.
11
Koguge oma märkmed kokku. Kui kirjutate analüüsi, võiksite valida elemendid, millest kirjutada, või mõnel rohkem peatuda kui teistel.