Kirjanduses viitab toon autori suhtumisele loo teemasse, tegelastesse või sündmustesse. Kirjandusteose tooni mõistmine võib aidata teil saada paremaks lugejaks. Võimalik, et peate analüüsima ka kirjandusteose tooni essee või tunniülesande jaoks. Tooni analüüsimiseks alustage kirjanduses levinud toonide äratundmisest. Seejärel määrake kirjandusteose toon ja kirjeldage seda tõhusalt, et saaksite oma esseele kõrgeid hindeid.
1
Pange tähele, kas toon on pühalik või sünge. Üks levinumaid toone kirjanduses on pühalik või sünge toon, kus toon tundub raske või tõsine. Tihtipeale on toon tume või tume, kui see on pühalik. Võite vastata pidulikule kirjandusteosele kurva või rahutu tundega. Hea näide pühalikust või süngest toonist on Donald Barthelme’i novell “Kool”.
2
Tuvastage põnev toon. Teine levinud toon kirjanduses on pingeline toon, mis tekitab lugejas hirmu ja ootusärevuse. Tihti võite tunda end pingelise tooniga kirjandusteost lugedes oma istme serval või täis ärevust. Hea näide pingelisest toonist on Shirley Jacksoni novellis “The Lotteryâ€.
3
Pange tähele humoorikat tooni. Humoorika tooniga kirjandusteos ajab lugeja sageli naerma või naeratama. See võib olla mänguline, vaimukas või irooniline. Mõnikord kasutavad kirjanikud samas teoses, näiteks romaanis või novellis, pidulikule toonile vastamiseks humoorikat tooni. Hea näide humoorikast toonist on Shel Silversteini luuletus “Lumepall”.
4
Pange tähele sarkastilist tooni. Sarkastilist tooni kasutatakse sageli lugejas naeru või lõbustuse esilekutsumiseks. See võib tunduda hammustav ja kriitiline. Sarkastilist tooni võib leida romaanidest ja novellidest, eriti kui neid jutustatakse esimeses isikus sarkastilise või kuiva huumorimeelega jutustajaga. Hea näide sarkastilisest toonist on romaanis “Püüdja rukkis”. autor J.D. Salinger.
5
Tunnistage seost tooni ja žanri vahel. Paljudel juhtudel võib teose žanr anda teile vihjeid tooni kohta. Näiteks põnevat tooni leidub sageli põnevusromaanides või müstilistes lugudes, samas kui humoorikat tooni leidub sageli komöödia- ja satiiriteostes.
6
Olge teadlik meeleolu ja tooni erinevusest kirjanduses. Meeleolu ja tooni eristamine kirjanduses võib olla keeruline, eriti kuna need on sageli seotud või omavahel seotud. Meeleolu erineb toonist selle poolest, et kirjeldab teksti olu ja atmosfääri. Meeleolu loob lugeja reaktsioon teoses olevale toonile. Nii meeleolu kui ka tooni kujundab aga kirjaniku oskus lugejas emotsioone edasi anda. Näiteks kui lugu toimub metsas mahajäetud hütis, võib sellel olla jube või rahutu meeleolu. Autoril võib siis olla jutustaja või peategelane, kes kirjeldab lugejale metsamajakest sünge või masendava tooniga.
7
Pange tähele sõna valikut ja keelt. Üks viis kirjandusteose tooni määramiseks on pöörata tähelepanu autori kasutatud sõnadele ja keelele. Mõelge, miks autor valis stseeni kirjeldamiseks teatud sõnad või keele. Mõelge, miks kasutati tegelase arutamiseks teatud sõnu. Mõelge, kuidas need valikud tooni loovad. Näiteks võite uurida lõiku novellist “Kool”: “Ja puud surid kõik…Ma ei tea, miks nad surid, nad lihtsalt surid. Midagi on valesti võib-olla ei olnud muld või lasteaiast saadud kraam kõige parem…Kõik need lapsed, kes vaatasid neid väikeseid pruune pulgakesi, oli masendav.â€Lõigul loob Barthelme pühaliku ja sünge tooni kasutades sõnad nagu “masendav”, “surnud”, “suri” ja “vale”.
8
Vaata lause ülesehitust. Lugege paar rida kirjandusteosest ja pange tähele, kuidas laused on üles ehitatud. Võite märgata, et laused on lühikesed ja sageli ei erine nende pikkusest, luues teatud tooni. Või võite märgata lauseid, mis on pikad ja tõmbavad lehekülge alla. See võib luua meditatiivse või mõtliku tooni. Näiteks paljudes põnevusromaanides on laused sageli lühikesed ja täpsed ning väga vähe omadussõnu või määrsõnu. See võib aidata luua pingelist tooni, mis on täis tegevust ja pinget.
9
Uurige kujutisi. Teine viis teose tooni määramiseks on vaadata kujutisi, mida autor on kasutanud olustiku, stseeni või tegelase kirjeldamiseks. Teatud kujundid loovad teosele teatud tooni. Tugevad kujundid võivad viidata autori kavandatud toonile. Näiteks kui inimese nägu kirjeldatakse kui “õnnest ja elevust hõõguvat”, võib see luua rõõmsa tooni. Või kui kirjeldatakse metsamajakest. kui “eelmiste sõitjate sõrmejälgedest määrdunud”, võib see tekitada põnevust tekitava tooni.
10
Tehke kindlaks, kas autor kasutab irooniat. Irooniat on erinevat tüüpi, sealhulgas verbaalne, situatsiooniline ja dramaatiline. Olukorda kirjeldatakse kui iroonilist, kui selle olukorra ootused ja tegelikkus on vastuolus. Iroonia on sageli seotud sarkasmiga, kuid mitte alati. Võtke teadmiseks iroonia kasutamine kirjanduses ja uurige, kuidas see aitab kaasa toonile või tonaalsele nihkele. Näiteks kui keegi ütleb: “Hea, et kandsin täna oma parkat – kui temperatuur on 85 °F (29 °F). °C), kasutavad nad verbaalset irooniat.
11
Lugege teost valjusti. Kirjandusteose valjusti lugemine võib aidata teil teose diktsiooni paremini mõista. Diktsioon viitab sellele, kuidas sõnad lauses üksteise kõrval kõlavad. Teose ettelugemine on sageli selgem, sest kuulete, kuidas iga sõna kõlab, ja pöörake tähelepanu sellele, kuidas see loole teatud tooni loob. Näiteks võite lugeda järgmisi ridu raamatust “Püüdja rukkis”. tooni määramiseks valjuhäälselt: “Kuratud raha. See muudab teid alati pagana siniseks.” Kasutamine “jumal, pagan” ja “blue as hell” annab joonele sarkastilise või kibeda tooni. huumorit ja kurbust.
12
Pange tähele, et teosel võib olla rohkem kui üks toon. On tavaline, et autor kasutab kirjandusteoses, eriti pikas teoses nagu romaan, rohkem kui üht tooni. Võite märgata, et toon nihkub teoses peatükist peatükki, jutustajast jutustajale või stseenist stseeni. Autor võib seda teha selleks, et saada tegelase konkreetset häält või anda märku tegelaste või teose tegevuse nihkest. Näiteks võib romaan alata humoorika tooniga ja minna autorina tõsisemasse tooni. süveneb tegelase ajalukku või isiklikesse suhetesse.
13
Kasutage omadussõnu. Kirjandusteose tooni kirjeldamiseks kasutage konkreetseid omadussõnu, mis illustreerivad, millist tooni jutustaja kasutab, näiteks “sünge”, “pidulik”, “humoorikas” või “sarkastiline”. kui konkreetne olete tooni kirjeldamisel, seda põhjalikum on teie analüüs. Näiteks võite kirjutada: “Autor kasutab selliseid sõnu nagu “super”, “stked”, “vinge” ja “virgutav”. €, et luua rõõmsameelne toon.â€Võite kasutada rohkem kui ühte omadussõna, kui see muudab teie kirjelduse täpsemaks.
14
Esitage tekstist tõendeid. Pärast tooni üksikasjalikku kirjeldamist kasutage oma argumendi kinnitamiseks mõnda tsitaati tekstist. Valige tsitaadid, mis ilmestavad selgelt sõnavaliku, keele, diktsiooni või kujundite põhjal tooni. Näiteks kui kirjutate F. Scott Fitzgeraldi raamatust “The Great Gatsby”, võite kasutada näitena raamatu viimast rida: “Nii. me lööme edasi, paadid vastu hoovust, kanname lakkamatult minevikku. “Võite siis tähele panna, et nii kujutluspilt paadist, mis sõidab vastuvoolu, kui ka sõnade “lööma” kasutamine, kannavad †ja “minevik” loovad lõpule piduliku, nostalgilise tooni.
15
Võrrelge samas töös erinevaid toone. Kui töös on rohkem kui üks toon, võrrelge analüüsis erinevaid toone. See juhtub sageli siis, kui kirjandusteos on pikk, näiteks romaan või eepiline luuletus. Tehke kindlaks, millal kirjandusteoses toimuvad tooninihked. Arutage, miks te arvate, miks toon nihkub ja kuidas see teid kui lugejat mõjutas. Pange tähele, kas tooninihked langevad kokku konkreetsete tegelaste ja/või vaatenurga või vaatenurga muutustega. Näiteks võite märkida: “Peatükis 13 nihkub toon humoorikast toonist tõsisemale toonile. See juhtub siis, kui jutustaja räägib oma ema haigusest ja surmast.â€
16
Ühendage toon teiste kirjanduslike elementidega. Olenevalt ülesande ulatusest veenduge, et teie toonianalüüs oleks seotud muude elementidega, nagu meeleolu, süžee, teema ja stiil. Teose tooni kasutatakse sageli suurema teema illustreerimiseks või erilise meeleolu loomiseks. Tooni sidumine nende muude elementidega võib teie analüüsi teravdada ja seda palju tugevamaks muuta. Näiteks võite siduda raamatu “Suur Gatsby” lõpurea nostalgilise ja pühaliku tooni romaani mälestuste, kaotuse ja nurjatud armastuse teemadega. .