Üle maailma on peaaegu igal tööstusriigil nanotehnoloogia instituut. Nende institutsioonide esmane eesmärk on varustada nanotehnoloogia arendamiseks ja edendamiseks vajalikke ressursse. Need asutused on teadusuuringutele keskendunud ning rahastatakse erinevatest avalikest ja eraallikatest.
Nanotehnoloogia instituudis on kolme tüüpi töötajaid: õppejõud, abipersonal ja teadustöö. Õpetajarollid on instituuditi erinevad, mõned neist moodustavad tihedad sidemed kohalike ülikoolide või kolledžitega. Vastutasuks juurdepääsu eest jagatud ressurssidele õpetavad väljapaistvad teadlased mõnda kursust kõrgtasemel nanotehnoloogia programmide üliõpilastele. Seda tüüpi vastastikune kokkulepe toob kasu mõlemale institutsioonile nii rahalisest kui ka organisatsioonilisest seisukohast.
Tugipersonal on tavaliselt halduspersonal, kes vastutab rajatise haldamise, raamatupidamise, inimressursside ja sellega seotud teenuste eest. Abipersonaliks peetakse ka laborante, juhte ja koordinaatoreid, kuigi nad teevad teadlastega tihedat koostööd. Nanotehnoloogiainstituudis on halduspersonali rahastamise tase tavaliselt üsna madal. Selle tulemusel töötavad paljud haldustöötajad mitmes rollis.
Teadlased on nanotehnoloogia instituudi kõige olulisem vara. Enamikul instituutidel on värbamisprotsess, et meelitada oma instituuti tippteadlasi. Lisaks värbamisüritustele postitatakse ametikohti ja kvalifitseeritud kandidaate julgustatakse kandideerima. Nanotehnoloogia on väga spetsialiseerunud valdkond, mille tulemuseks on suhteliselt väike kogu maailmas potentsiaalseid teadlasi.
Nanotehnoloogia instituudi teaduriks saamiseks on nõutav minimaalne doktorikraad. Kaas- ja abiteadurid võivad olla doktorandid, kes on omandanud magistrikraadi nanotehnoloogia erialal. Hinnatakse akadeemilisi tunnistusi koos avaldatud artiklite, seminaride ja nanotehnoloogia arengut käsitlevate valgete raamatutega.
Igal aastal korraldab nanotehnoloogia instituut mitmeid loenguid, seminare ja konverentse. Neid üritusi korraldatakse teadlaste diskursuse soodustamiseks, instituudi rahvusvahelise tuntuse suurendamiseks ja nanotehnoloogia instituutide võrgustiku tugevdamiseks. Konverentsid pakuvad ka müüjatele ja teenindusettevõtetele võimalusi rääkida nanotehnoloogia kogukonna liikmetega oma uutest toodetest, arendada olulisi ärisidemeid ja müüa seadmeid.
Järgmise viie kuni kümne aasta jooksul prognoositakse nanotehnoloogiainstituutide keskmisest suuremat kasvu, kuna tehnoloogia liigub teoreetiliselt rakendustelt kommertsrakendustele. Nanotehnoloogia kõrvaldamise, loodusvarade kasutamise ja teadmiste jagamisega rahvusvahelises kogukonnas on probleeme. Konkreetseid uurimisprojekte rahastavad valitsusasutused eeldavad, et neil on töötoote ainuomand. Teadlaskonna väiksuse ja seda tüüpi tööde koostööpõhise iseloomu tõttu võib aga ainuomandiõiguste määramine muutuda üsna keeruliseks.