Paljud inimesed otsustavad saada homöopaadiks, sest tahavad aidata teistel oma keha tervendada, kasutades looduslikke ja mitteinvasiivseid meetodeid. Homöopaatiliseks arstiks saamine nõuab pühendumist ja rasket tööd, aga ka tunde nii traditsioonilises kui ka tavameditsiini valdkonnas. Õpilane peab õppima toitumist, kehalist kasvatust ja ravimtaime. Sellele kuluv töö kompenseeritakse aga sageli tasu eest, mida paljud homöopaatilised arstid saavad pärast seda, kui nad on aidanud patsiendil oma keha tervendada, kasutades nende enda kaasasündinud elutähtsaid protsesse.
Pärast õige homöopaatilise kooli või ülikooli leidmist peaks vastuvõetud üliõpilane eelnevalt valmistuma, enne kui sellel meditsiinivaldkonnal õpinguid alustab. Õpilasel peaks juba olema soov aidata hõlbustada keha loomulikke ja kaasasündinud tervenemisprotsesse, sest see võib olla eduka karjääri võimas edasiviiv jõud. Toitumise, homöopaatiliste põhimõtete ja doktriinide ning kehalise vormi lugemine ja õppimine aitab õpilasel valmistuda tulevaseks homöopaatilise ja loodusravi õppimiseks. See annab talle ka ülevaate teadmistest, mida on vaja oma tulevaste patsientide toetamiseks.
Homöopaadiks saamiseks registreerub üliõpilane tavaliselt mitmele eeltingimuseks olevatele loodusteaduste kursustele, et saada inimkeha põhifüsioloogia mõistmiseks vajalik taust ja raamistik. Need kursused hõlmavad bioloogia ja keemia tunde, samuti toitumis- ja kehalise ettevalmistuse sissejuhatavaid kursusi. Kui need kursused on edukalt läbitud, saab üliõpilane liikuda edasi suurema osa homöopaatiliste õpetuste juurde, keskendudes taimsele ravile, meditatsioonile ja homöopaatilistele ravimitele. Homöopaadiks saamise aluseks on täielik arusaamine sellest, kuidas neid ravimeid saab kasutada homöostaatiliste mehhanismide sütitamiseks, mis saadavad keha paremaks terviseks.
Homöopaadiks on võimalik saada sõltumata inimese elukohast, kuna enamik tavameditsiini tavasid peetakse seda meditsiinivaldkonda üldiselt ohutuks. Sageli peab üliõpilane läbima praktika enne, kui temast saab homöopaat, kuid see sõltub koolitüübist ja õppekavast, kuhu õpilane vastu võetakse. Õpilane saab sageli pärast nõuetekohast koolitamist litsentsi, mis võimaldab tal seaduslikult homöopaatiat praktiseerida. Kraadi kehtivuse säilitamiseks võidakse nõuda ka järelkursusi, kuid see sõltub ka kraadist ja sellest, kas üliõpilane on spetsialiseerunud mõnele homöopaatia teemale, näiteks toitumisele.