Mis on kohtukutse?

Kohtukutse on kohtukutse, mis määrab isiku kohtusse ilmumise, tavaliselt ütluste andmiseks. Selle annab välja kohus, kes juhib juhtumit, mille puhul isik peab tunnistama. Sellise kutse täitmata jätmine võib kaasa tuua trahvi ja mõnel juhul ka vanglakaristuse.

Enamasti kasutatakse kohtukutset selleks, et sundida seda tegema kedagi, kes ei soovi kohtusse ilmuda. Prokuratuuri poolt kohale kutsutud tunnistajad ei pruugi soovida, et kostja mõistetaks süüdi või nad võivad karta tagajärgi ega soovi seetõttu anda ütlusi, mis võiksid viia süüdimõistva kohtuotsuseni. Kaitsja kutsutud tunnistajad võivad uskuda, et kostja on süüdi ega taha esitada tõendeid, mis näivad teda vabastavat või seavad põhjendatud kahtluse alla tema süü.

Kohtukutse väljastamiseks on aga muid põhjuseid. Seadus või konfidentsiaalsusleping võib takistada tunnistajal ütlusi andmast, välja arvatud juhul, kui talle esitatakse ametlikku kutset, mis nõuab tema ütlusi. Tema ilmumise kohta kohtukutse väljastamine võimaldab tal seaduslikult tunnistada.

Olenemata selle väljastamise põhjusest nõuab kohtukutse väljakutsutava poole kohtusse ilmumist. Enamik jurisdiktsioone nõuab kohtukutse saanud isikule isiklikult kättetoimetamist, mis tähendab, et füüsilise dokumendi peab isikule esitama kolmas osapool, kes võib hiljem vanduda, et on dokumendi õigele isikule üle andnud. Mõned jurisdiktsioonid lubavad kohtukutse kätte toimetada isiku vandeadvokaadile, kui see on olemas. Mõnes kohas peab teenust osutama seaduse või kohtu ametnik, näiteks advokaat või politseiametnik. Teised võimaldavad teenust litsentsitud eradetektiivil või registreeritud protsessiserveril.

Kui kohtukutse on kätte toimetatud, peab isik kohtu ette ilmuma või teda halvustatakse. Selline põlgusüüdistus võib kaasa tuua kohtumääruse, mis võimaldab korrakaitsjatel isik üles leida ja vahistada ning kohtu ette tuua. Kohtukutsele vastamata jätmine võib kaasa tuua rahatrahvi, üldkasuliku töö määramise või vanglakaristuse. Mõnel juhul võib isiku vastamisest keeldumine kujutada endast tõsisemat õigusrikkumist, näiteks uurimisse sekkumist, ning selle eest võidakse karistada suurendatud trahvi või pikema vanglaajaga. Üksikisikutel on lubatud esitada tõendeid suutmatuse kohta reageerida, sealhulgas haiglaravi; mõned haigused; ja mõnel juhul vangistus.