Üleminekuõigus on vastutuse, tunnustamise, leppimise ja hüvitamise protsess, mille äsja demokratiseerunud riigid võtavad kasutusele pärast poliitilist murranguperioodi, mis tõi kaasa ulatuslikud inimõiguste rikkumised. See on termin, mis on seotud üleminekudemokraatia mõistega, mis viitab rahvuse esilekerkimisele repressiivse režiimi alt uue demokraatia esimestesse etappidesse. Põhikontseptsioone on rakendatud praktikas, et käsitleda sõjakuritegusid, etnilist puhastust, soolist vägivalda ja muid juhtumeid, kus valitsus- ja sõjalised institutsioonid pöörduvad tsiviilelanikkonna vastu.
Üleminekuõiguse mõiste juured pärinevad Teisest maailmasõjast ja natside kohtu alla andmisest sõjakuritegude ja juudi rahva massilise genotsiidi eest. Alles 1980. aastate lõpus, kui Ladina-Ameerika ja Ida-Euroopa autoritaarsete režiimide vastased poliitilised ülestõusud toimusid Ladina-Ameerikas ja Ida-Euroopas, sai mõiste „üleminekuõigus” populaarseks rahvusvahelise üldsuse poolt. Selle mõistega tähistati inimõiguste jõhkrate rikkumiste ohvriks langenud tsiviilelanikkonna tervendamisprotsessi.
Selle doktriini väljatöötamise üheks olulisemaks hetkeks oli Ameerika-vahelise Inimõiguste Kohtu 1988. aasta otsus Hondurase küsimuses, mis pani riikidele kohustuse osaleda neljas inimõiguste rikkumisega seotud põhitegevuses. Kohus kuulutas, et riigid vastutavad inimõiguste rikkumiste ärahoidmise, õiguste rikkumise kahtluse korral tõsiste juurdluste läbiviimise, sanktsioonide kehtestamise ja ohvritele kahju hüvitamise eest. Nende kohustuste kristalliseerumise tulemusena sai välja kujuneda tegelik metoodika.
Uurides protsesse, mis toimisid sellistes riikides nagu Honduras, Tšiili ja Lõuna-Aafrika, tuvastas rahvusvaheline üldsus mõned süsteemi põhielemendid, mis võivad pakkuda hüvitist väärkoheldud inimestele. Üleminekuõigus hõlmab tõekomisjoni loomist, mis aitaks paljastada inimõiguste rikkumisi ja vastutavate isikute kriminaalvastutusele võtmist. See hõlmab ka hüvitisi ohvritele, mis pakuvad rahalist abi ja vabandusi, sõjaväe, politsei ja kohtusüsteemi reformi ning tragöödia avalikku mälestusmärki.
Poliitilised murrangud muutuvad kogu maailmas tavalisemaks ning üleminekuõiguse doktriini tähtsus rahvusvahelises õiguses on tõusnud. Protsessi on heaks kiitnud Euroopa Inimõiguste Kohus ja see on olnud ÜRO inimõiguste komitee otsuste aluseks. Üleminekuõiglus ei ole siiski staatiline ja areneb edasi, kui seda rakendatakse muutuvates oludes.