Mõistet “lojaalsuskohustus” kasutatakse kahes erinevas õiguslikus tähenduses, mis mõlemad peegeldavad kohustust tegutseda teise poole parimaid huve silmas pidades. Ettevõtete ja mittetulundusühingute juhatuse liikmeid puudutavates seadustes on inimesed kohustatud alati seadma esikohale organisatsiooni huvid, täites otsuste tegemisel lojaalsuskohustust. Mõne piirkonna tööõiguse kohaselt on töötajatel kohustus olla oma tööandjate ees lojaalne ja nad ei tohi osaleda tegevustes, mis on teadaolevalt nende tööandjatele kahjulikud. Mõlemal juhul võib rikkumine olla tsiviilhagi aluseks.
Juhatuse liikmete puhul loetakse, et neil on usaldusvastutus, kuna nad haldavad rahalisi vahendeid teiste isikute nimel. Nad võlgnevad hoolsuskohustuse, käitlevad rahasid vastutustundlikult ja viisil, mis on loodud maksimeerima rahalist tulu. Neil on ka kohustus olla kuulekas, juhtida organisatsiooni viisil, mis on kooskõlas missiooni kirjelduse ja eesmärkidega. Lojaalsuskohustus on nõue mõelda alati esmalt organisatsiooni huvidele.
Huvide konflikti tekkimisel on esikohal lojaalsuskohustus ja juhatuse liige peab organisatsiooni poolt õigesti käituma. Kuigi inimestel on lubatud oma juhatuse liikmelisusest kasu saada, ei saa nad seda teha organisatsiooni arvelt. Näiteks võib juhatuse liige teha otsuse, mis toob ettevõttele kasu, suurendades kasumit ja parandades tulemuslikkust ning kogeda vastavat isiklike investeeringute väärtuse tõusu. Juhatuse liige ei saanud aga ettevõtet ohtu seada otsusega, mis oli mõeldud spetsiaalselt isikliku kasumi teenimiseks.
Töötajad, kes võlgnevad oma tööandja ees lojaalsuskohustust, ei saa tegeleda tegevustega, mida võiks pidada huvide konfliktiks, ega oma tegevusega tööandjat kahjustada. Näiteks võiks olla konkurendiga konsulteerimine ja siseteabe edastamine, nagu ka ettevõtte seadmete kasutamine isiklike projektide jaoks, mille eesmärk on kasumi teenimine. Kõigi piirkondade tööseadustes ei ole lojaalsusklauslit sätestatud; mõnel juhul saab seda tüüpi kohustused sisse lülitada töölepingusse.
Olenevalt rikkumise iseloomust võivad inimesi lisaks tsiviilhagi esitamisele karistada ka valitsuse regulaatorid. Näiteks ettevõtte juhatuse liikmeid võidakse trahvida ja karistada siseringitehingute eest, mis on nende lojaalsuskohustuse rikkumine.