Rahvusvaheline inimõiguste seadus on koondmõiste, mis hõlmab mis tahes seadust, määrust või lepingut, mis on seotud sellega, kuidas valitsused kohtlevad teatud inimrühmi. Enamik rahvusvahelisi inimõigusseadusi puudutab diskrimineerimist, rassilist profiili, soolist ebavõrdsust ja valitsuse poolt lubatud vägivalda või piinamist. Kuna iga riigi seadused on erinevad, ei ole ühtset rahvusvahelist inimõigusseadust. Paljud riigid on siiski vastu võtnud ühtsed inimõiguste lepingud nii ülemaailmsel kui ka piirkondlikul tasandil, mis annab mõnele inimõiguste valdkonnale mõnevõrra ühtse õigusmaastiku.
Enamik rahvusvahelise inimõiguste õiguse arengutest on ÜRO lepingute ja komiteede töö tulemus. ÜRO on rahvusvaheline organ, mis koosneb ligi 200 riigi delegaatidest. ÜRO delegaadid arutavad globaalseid probleeme ja otsivad viise, kuidas ühtlustada eri riikide seadusi kõikvõimalikes küsimustes. Inimõigused on traditsiooniliselt olnud ÜRO kooskõlastatud jõupingutuste valdkond.
Võib-olla tuntuim ÜRO leping on inimõiguste ülddeklaratsioon (UDHR). See dokument võeti vastu 1948. aastal. Üldine inimõiguste ülddokument sätestab põhiõigused, mida peaksid saama nautida kõik inimesed kogu maailmas. Muu hulgas käsitleb inimõiguste ülddokument kodanikuõigusi, sotsiaal-majanduslikke õigusi ning kultuurilisi ja poliitilisi õigusi.
Vahetult pärast seda, kui ÜRO Peaassamblee kiitis heaks inimõiguste ülddokumendi, võttis ÜRO inimõiguste komisjon kasutusele kaasdokumendi, mida tuntakse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktina. Need kaks dokumenti moodustavad koos nn International Bill of Rights. Erinevalt õiguste aktist, mille on allkirjastanud ja ratifitseerinud algne riik, ei ole rahvusvaheline õiguste deklaratsioon üksi jõustatav. Nagu ÜRO on kehtestanud, pole see midagi enamat kui suunis.
Rahvusvahelise õiguse ja eriti rahvusvahelise inimõiguste õigusega seonduv raskus seisneb selles, et ühtset vastuvõtmist ei ole võimalik sundida. Iga riik kehtestab oma seadused ja rakendab oma standardeid. Sellised üksused nagu ÜRO on loodud selleks, et julgustada riike sarnaseid eeskirju vastu võtma. See võib liikmelisuse tingimuseks kinnitada. ÜRO ei saa aga öelda riigile, kuidas see ratifitseerida, ega mingil viisil sundida riiki oma seadusi järgima.
Selle tulemusena on inimõiguste seaduste kogum globaalset maastikku vaadates mõnevõrra ebaühtlane. Mõned riigid on Rahvusvahelise Õiguste Billi ja seda toetavad lepingud ja muudatused täielikult inkorporeerinud siseriiklikku õigusesse. Teised on tükkideks võtnud või osi omaks võtnud. Teised on aga muutnud oma seadusi, kuid on teinud vähe inimõigusi toetava poliitika jõustamiseks.
Inimõigused on paljude riikide jaoks silmapaistev probleem. Kodanikuõiguste rikkumised ja valitsuse poolt toetatud diskrimineerimine on sageli üks peamisi põhjuseid sõdadele ning poliitilisele ja sõjalisele sekkumisele valitsuse asjadesse. Üksikud riigid on mõnikord moodustanud oma inimõiguste komiteed, et anda aru ülemaailmsest inimõiguste maastikust. Samuti on kolm piirkondlikku organit, mis on pühendunud inimõiguste seaduste uurimisele ja jõustamisele.
Kõik Euroopa Liidu liikmed on seotud Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning väidetavate rahvusvaheliste inimõiguste rikkumiste üle antakse kohut selleks loodud Euroopa Inimõiguste Kohtus. Sarnane süsteem on Aafrikas. Aafrika Liidu liikmed on sunnitud järgima Aafrika inim- ja rahvaõiguste hartat – dokumenti, mille on koostanud samanimeline Aafrika Komisjoni rühm. Rikkumiste üle antakse kohut Aafrika inim- ja rahvaste õiguste kohtus.
Põhja- ja Lõuna-Ameerikas jõustab Ameerika Inimõiguste Komisjon nii Ameerika inimõiguste ja kohustuste deklaratsiooni kui ka Ameerika inimõiguste konventsiooni. Nende dokumentidega on nõustunud ja ratifitseerinud kõik riigid mõlemal mandril. Vaidlused ja inimõigustega seotud kohtuvaidlused seoses teatud riikide nõuete täitmisega esitatakse Ameerika Inimõiguste Kohtusse.