Potestas on ladinakeelne termin, mis viitab autoriteedile või võimule. See termin oli Rooma õiguses oluline mõiste ja andis seega teavet Euroopa õigussüsteemide jaoks pärast Rooma impeeriumi kokkuvarisemist, sest paljud uued rahvad lülitasid Rooma õigusmõisted oma uutesse seadustesse. Lõpuks hakati potestase mõistet asendama muud õiguslikud volitused ja võimud.
Rooma õiguses olid potestad eri tasanditel, mis kõik hõlmasid absoluutset võimu üksikisiku autoriteedile alluvate inimeste üle. Kõrgeim vorm oli imperius, võim, mida juhtisid valitsejad ja sõjaväekomandörid. Nendel isikutel oli õigus anda välja korraldusi, mida kõik pidid täitma, vastasel juhul võivad nad sõnakuulmatuse tõttu silmitsi seista võimalike õiguslike tagajärgedega. Magistraatidel oli ka teatud vorm potestasid, mida nad said kasutada kohtuotsuste ja seaduste järgimise sundimiseks.
Üks tähtsamaid potestase vorme oli patria potestas, isa võim. Rooma õiguse kohaselt allusid kõik lapsed, sealhulgas täiskasvanud lapsed, oma isa ülimale autoriteedile, välja arvatud juhul, kui ta otsustas neid konkreetselt emantsipeerida. See kontseptsioon oli võimalik üle põlvkondade, kui vanaisa tegutses perepeana ja nii tema lapsed kui ka lapselapsed allusid tema autoriteedile.
Kui Rooma naine abiellus, tegid nad seda ainult oma isade nõusolekul ja tavaliselt kahe asjassepuutuva perekonnapea kokkuleppel. Abielludes võis isa otsustada, kas anda naine mehe või isa käsutusse või säilitada tema üle kontroll, alludes tema patria potestasele. Roomlased polnud kaugeltki esimene ega viimane kultuur, mis kasutas selliseid meetmeid naiste kontrolli all hoidmiseks, kuid on märkimisväärne, et need kehtisid ka meeste kohta, välja arvatud juhul, kui nende isad otsustasid neid emantsipeerida.
Potestas kehtis ka peremeeste ja nende orjade vaheliste suhete kohta. Rooma orjad allusid oma omanikele või omanike isadele, kuigi neid võis ka emantsipeerida. Emantsipeeritud orjad olid sotsiaalselt piiratud, ei saanud teenida sõjaväes ega kandideerida riigiametitele ning nad võisid emantsipatsiooni mitmel viisil.
Paljud õigussüsteemid tunnistavad tänapäeval, et täiskasvanutel peaks olema täielik võim ja autonoomia oma elu üle, ning see juriidiline kontseptsioon on seetõttu aegunud. Teiste inimeste üle võimu säilitamise kontseptsioon on aga endiselt olemas laste ja nende vanemate vahelises õigussuhtes ning juhtudel, kui puuetega inimesi peetakse võimetuks ise otsuseid langetama.