Ülemäärased raskused on juriidiline termin, mida kasutatakse pankrotimenetluses, et teha kindlaks, kas õppelaen ja teatud muud võlad antakse andeks. Seda kasutatakse ka diskrimineerimisvastastes kohtuvaidlustes, et teha kindlaks, kas tööandja on kohustatud tagama töötajale konkreetse majutuse. Ülemäärased raskused tähendavad sisuliselt seda, et hagikoormus – laenude tagasimaksmine või elamine – on nii suur, et kohus ei nõua hagi esitamist.
Õppelaenuvõlg ja maksuvõlg saavad USA seadustega soodsa kaitse. Seaduse kohaselt ei saa õppelaenu ja IRS-i võlga üldjuhul isegi pankroti korral andeks anda, nagu muud krediitkaardivõlad või võlatüübid. Sisuliselt tähendab see, et inimene ei pääse õppelaenu võlast ja talt nõutakse tasu ja mõnikord ka tema töötasu trahvimist.
Ainus erand sellest reeglist, mis puudutab õppelaenu andestamist pankroti korral, ilmneb liigsete raskuste korral. Ülemäärane raskus tähendab, et õppelaenu tagasimaksmisega kaasnevad raskused on palju suuremad kui tavalisel inimesel esinevad raskused. Üldjuhul peab võlgnik selle standardi täitmiseks ja õppelaenu või maksuvõla tagasimaksmise kohustusest vabanemiseks tõendama, et kui ta on sunnitud võlga tagasi maksma, ei suuda ta isegi minimaalset elatustaset säilitada. Samuti peab ta tõestama, et tema olukord ei parane niipea ja et võla tagasimaksmine paneb talle alusetu või ületamatu koormuse suurema osa ülejäänud elust.
Pankrotimenetluse kohtunik otsustab igal üksikjuhul eraldi, kas koorem põhjustaks võlgnikule selliseid raskusi. Standardit on väga raske saavutada. See on aga võimalik, eriti juhtudel, kui isik on saanud täieliku või püsiva invaliidsuse ja seega töövõimetu, et võlga tagasi maksta.
Kodanikuõiguste seadustes eksisteerib õigusmõistena ka põhjendamatuid raskusi. Vastavalt puuetega ameeriklaste seadusele peavad tööandjad pakkuma puuetega töötajatele mõistlikke majutusvõimalusi. Majutus on vajalik ka selleks, et usuliste töötajate õigus järgida oma usulisi tõekspidamisi 1964. aasta tsiviilõiguste seaduse VII jaotise alusel. Kuigi tööandjad on kohustatud kaitstud töötajatele need muudatused esitama, ei pea nad seda tegema, kui see tekitaks ülemäärane raskus või koorem. Kas tööandja kohustuse kaotamiseks piisab koormast või raskusest, otsustab kohtunik või žürii igal üksikjuhul eraldi.