Määramisõigus on õigus, mille keegi ehk kinkija annab kellelegi teisele, keda nimetatakse kingisaajaks ja mis võimaldab sellel isikul kinkija pärandvara laiali jagada. Ametisse nimetamise volitused peavad tavaliselt ilmnema testamendi kontekstis ja mõnikord viidatakse sellele viidates testamendile. Inimesed ei pea leppima ametisse nimetamise õigusega; näiteks testamenditäitjaks palutud inimene võib vastutusest loobuda, sel juhul määratakse testamendi haldamiseks uus testamenditäitja.
Kui kellelegi antakse üldine määramisõigus, tähendab see, et ta võib pärandvara sisu levitada mis tahes viisil, mida ta sobivaks peab. Kingisaaja võis näiteks suurema osa pärandvarast loovutada loovutaja lastele, kuid jätta osa pärandvarast isiklikuks kasutamiseks kinni. Maksustamisel käsitletakse üldist määramisõigust omavat isikut sageli pärandvara omanikuna, kuna ta võib potentsiaalselt saada pärandvara omanikuks, kui otsustab talle omandiõiguse määrata.
Eri- või piiratud määramisvolituse korral piiratakse kingisaaja tegevust testamendi tingimuste alusel mingil viisil, tavaliselt piiratakse inimesi, kellele pärandvara jaotatakse. Näiteks võib keegi näidata, et ta soovib, et tema pärand läheks tema lastele ja et tema partner saab otsustada, kuidas pärandvara jaotada. Sel juhul on kingisaajal õigus vara jaotada, kuid kingisaaja volitused ei ole piiramatud.
Kui keegi teeb testamendi, millega antakse tema pärand otse konkreetsele isikule, loetakse sellel isikul siiski määramisõigus. See isik võib valida näiteks vara kellelegi teisele üle andmise, sel juhul tegutseb ta pärandvara sisu ümberjagamisel kingisaajana.
Samuti võib tekkida olukord, kus keegi omab kontrolli elavale inimesele kuuluva vara üle. See juhtub kõige sagedamini siis, kui inimesed loovad oma varadele usaldusfondi ja selle haldamiseks määratakse usaldusisik. Halduritel on aga seadusest tulenev kohustus nende hoole all olevat vara vastutustundlikult hooldada. Ametisse määramise õiguse saanud kingijatele ei võeta sama vastutust.