Riigihankeseadus on seadus, mis on välja töötatud selleks, et tagada riigiasutuse poolt ostetud kaupade ja teenuste aus, avatud ja põhjendatud omandamine. Sellises seaduses võib olla palju osi, sealhulgas vajaduseavaldus, pakkumisnõuete avaldamine, halduskaalutlused ja avatud rendile andmise menetlused. See tagab õigluse taseme, eriti kui eratöövõtjad teevad kõnealuste asjade kohta pakkumisi. Riigihankeseadus võib avaliku pakkumise või avalikustamise nõuda ainult siis, kui teatud piirmäärad ja tingimused on täidetud.
Peamine, mida riigihangete seadus teha üritab, on tagada avatus pakkujate seas. Selleks nõuab seadus sageli mitut asja. Valitsusasutus peab avaldama avaliku teadaande, et ta otsib pakkumisi teatud projektile, tootele või teenusele. Need pakkumised peavad sisaldama pakkumisega seotud teavet, sealhulgas pakkumise ulatust ja tarnimise tähtaega. Pakkumised tuleb seejärel avada avalikult, tavaliselt hankelepingu sõlmimise otsuse tegeva organi avalikul koosolekul.
Kui neid protseduure ei järgita, võib pakkuja või avalikkuse liige asja edasi kaevata. Näiteks Ameerika Ühendriikides tegeleb föderaalsete pakkumiste kaebustega tavaliselt valitsuse vastutusamet, mis teeb peaaegu iga päev kaebuste kohta otsuseid. Rikkumise korral võib kaebust menetlev asutus tunnistada pakkumise kehtetuks. Kui see juhtub, tuleb projektile uuesti pakkumine teha või mõnel juhul võib olla võimalik sõlmida leping mõne teise osapoolega.
Riigihankeseadus ei nõua tavaliselt kõigi pakkumiste avalikkust. Tavaliselt lubab seadus erandeid mitmes erinevas asjas, sh hangete puhul, mis jäävad alla teatud hinnapunkti, eriolukordades ja spetsialiseerumist nõudvatel hangetel, millega hakkama saavad vähesed ettevõtted. Mõned neist piirangutest võidakse edasi kaevata.
Lisaks sellele, et eraettevõtetele on tagatud võimalus teatud asju üle vaadata ja neile pakkumisi teha, on riigihankeseaduses üldjuhul ka muud sätted ja järelevalvekeel. Näiteks kirjeldavad mõned seadused, kes võib ostu volitada ja millal võib volitatud ostjal tekkida huvide konflikt. Need, kes sooritavad selliseid oste riigihankeseadusi rikkudes, võivad vastutada nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtus.