Sundlitsents on valitsuse antud luba kasutada autoriõigusega kaitstud või patenteeritud materjali ilma autoriõiguse või patendi omaja nõusolekuta. Sundlitsentside andmisel peab materjali kasutav isik tasuma materjali kasutamise eest valitsuse kehtestatud litsentsitasu. Sundlitsentsimist kasutatakse turutõrgete kõrvaldamiseks, kui nõudlus toote järele ületab pakkumise, mida tootja reaalselt suudab toota.
Valitsused ei saa anda kõigele sundlitsentse. Tuleb järgida konkreetseid eeskirju. Üldreeglina antakse sellised litsentsid, kui tehakse kindlaks, et tavaliselt kaitstud teave, tehnoloogia ja ideed toovad kasu avalikkusele ning patendi või autoriõiguse omanik ei kasuta seda asjakohaselt. Valitsus hindab hoolikalt juhtumeid, kus sundlitsentse taotletakse, et teha kindlaks, kas litsentsimine oleks asjakohane või mitte, ning patendi või autoriõiguse omanikule antakse võimalus edasi kaevata.
Klassikaline olukord, kus sundlitsents võib tekkida, on kallite patenteeritud ravimite geneeriliste versioonide tootmine arengumaades kasutamiseks. Rahvusvahelises üldsuses ollakse üldiselt nõus, et inimestelt ei tohiks võtta juurdepääsu elupäästvatele ravimitele. Inimesed, kellel on selliseid haigusi nagu AIDS ja tuberkuloos ja kes vajavad patenteeritud ravimeid, ei pruugi neid endale lubada. Seega võivad tootjad tarnida arengumaadesse piiratud koguses, kuna nende ravimid ei ole taskukohased ja seetõttu on turg väike.
Arenguriigi ravimifirma saab taotleda sundlitsentsi, mis võimaldab tal teha patenteeritud ravimite geneeriliste versioonide levitamist ainult oma koduriigis. Kui see suudab näidata, et patenteeritud versioon ei ole ravimit vajavatele inimestele kättesaadav, annab valitsus litsentsi ja ettevõte saab hakata tootma taskukohaseid geneeriliste ravimitega ravimeid. See muudab olulised ravivõimalused kättesaadavaks inimestele, kes seda vajavad.
Sundlitsentsi kasutatakse ka selleks, et võimaldada avalik-õiguslikele raadio- ja televisioonijaamadele juurdepääsu loomematerjalidele ning mitmesugustes muudes olukordades, kus autoriõigusega kaitstud või patenteeritud materjali litsentsimisest oleks kasu. Igas riigis kehtivad kohustusliku litsentsimise seadused erinevad olenevalt sellest, millist tüüpi materjale võib kohustuslikule litsentsile nõuda ja kuidas litsentsid toimivad. Kõikidel juhtudel peavad olema paigas mehhanismid litsentsitasude ja autoritasude maksmiseks, mis hüvitavad autoriõiguse või patendi omanikule materjali kasutamise. Heategevuse korras on võimalik neist tasudest loobuda.