Kasvataja vastutus on seotud sellega, millised kohustused lasub kinnisvara haldaval isikul, kas üürimise või omandiõiguse kaudu, kui keegi peaks tema kinnistul viga saama. Kinnistu valdajaks võib olenevalt kahjuga seotud asjaoludest määratleda maaomanikku, üürnikku või mõlemat. Kinnistul töötavat sõltumatut töövõtjat võib pidada ka maa valdajaks, kui vigastus tekib tema tööpiirkonnas. Okupantide vastutuse seadusi on aastate jooksul arutatud ja muudetud eesmärgiga muuta reegleid ja eeskirju selgemaks.
Esimene seadus, mida kasutati valdajate vastutuse reguleerimiseks, oli tavaõigus, mis sätestas, et maaomanikul ei ole vastutust tema kinnistul viga saanud isiku ees. Tavaseadus ei näinud kannatanule mingit kaitset ega hüvitist. Lõpuks sundis hüvitist käsitlevate sätete puudumine seadusandjaid välja töötama kahjustatud isiku kaitsmiseks mõeldud ametlikud eeskirjad. Need seadused paneksid ka maaomanikud vastutama kannatanule kahju hüvitamise eest.
1957. aasta okupantide vastutuse seadus oli esimene seadus, mis pidas maaomanikku vigastuste eest vastutavaks. Aktiga määrati kindlaks, et kahju tekitamise eest vastutavaks võtmiseks pidi maaomanik olema kahju tekitanud vara defektne või ohtlik seisund. Teisisõnu peab maaomanik olema hooletu ja jätma oma vara ohtlikku seisukorda, et võtta vastutusele valdajate vastutuse eest. See tegu tegi ka vahet külastajal ja rikkujal ning andis külastajatele õiguse vaid hüvitisele. Nad määratlesid külastaja kui kedagi, kellele oli antud, otsene või kaudne luba sellel kinnistul viibida.
Pärast pikki arutelusid otsustati selle seaduse üle, et see ei lähe piisavalt kaugele, et kaitsta vigastatud isikut, mistõttu võeti vastu 1984. aasta okupantide vastutuse seadus. See tegu oli kavandatud nii, et see hõlmaks nüüd ka rikkujaid, et saaksid vigastamise korral hüvitist. See tegu täpsustas ka seda, kui hoolimatu peab okupant olema, et teda vastutusele võtta. Selles on kirjas, et okupantide vastutusele võtmiseks peab okupeerija teadma või pidi teadma, et oht oli olemas enne, kui isik sai vigastada, ning samuti peab ta teadma, et isik on ohu lähedal ega tee seda. hoiatage neid ohu eest. See akt määras kindlaks, et isik eeldab võõral kinnistul viibides teatud kaitset.