“Silm silma vastu” on Piibli salmist tuletatud karistusteooria. Sisuliselt, kui õigussüsteem kasutab seda tüüpi karistust, on selle aluseks usk, et karistus peaks olema võrdne kuriteoga ja seda tuleb kohaldada ohvri suhtes. “Silm silma eest” põhimõtte lihtsaim ilming on kättemaks pärast rünnakut, mida rakendatakse nii, et algne ründaja peab taluma sama kahju, mida ta on põhjustanud. Sagedamini võidakse ohvrile tekitatud vigastuste väärtus määrata ja ründaja peab ohvrile selle summa maksma. Eelkõige on see mõttekas ainult inimest otseselt kahjustavate kuritegude puhul, sest abstraktsemad kuriteod nagu illegaalne uimastitarbimine ei vääri selle mudeli kõige otsesemas mõttes karistust.
Algselt püstitas värss, mis sisaldab sõnu „silm silma vastu”, tõenäoliselt kättemaksupiiranguteooria. Selle teooria kohaselt ei pruugi kättemaks kasvada algsest kuriteost suuremaks karistuseks. Kuigi see sõnasõnaline kasutus on enam-vähem soosingust hääbunud, on mõnes valdkonnas siiski võimalik näha sõna otseses mõttes võrdset kättemaksu, mida vahendab õigussüsteem.
Enamasti pakuvad “silm silma eest” avaldusega ette nähtud põhimõttel toimivad õigusnormid teatud kuritegude eest õiglast karistust. Inimene, kes tapab teise inimese, võidakse hukata, teise inimese sandistaja võib aga maksta trahvi. Seda põhimõtet on võimalik rakendada mitte ainult kehavigastuse, vaid ka varalise kahju puhul, mille puhul on vajalik hüvitis selgem. Nendel juhtudel on kasusaajaks alati isik, kellele ülekohut tehti, või tema lähedased. See põhimõte ei karista inimesi tavaliselt avaliku huvi nimel.
“Silm silma eest” põhimõtte tunded kajavad paljudes õigussüsteemides, kus neid sõnu otseselt ei kasutata. Isegi riigid, mis hindavad rehabilitatsiooni ja parandustööd, ei kaldu alati sellest kõige elementaarsemast suhtumisest inimestevahelistes suhetes väga kaugele. Kui inimesele tekitatakse kahju ja kohtud otsustavad, et tuleb hüvitada, on peaaegu üldtunnustatud seisukoht, et tasu peab vastama kahjule. Kaasaegse õiguse üheks peamiseks erinevuseks on paljude mittemateriaalsete kahjude, näiteks emotsionaalsete, sotsiaalsete või psühholoogiliste kahjude tunnustamine, mida saab hinnata ja arvesse võtta õiglases kokkuleppes.