Paljudes jurisdiktsioonides on iga poole advokaadil lubatud kohtuasja menetlemisel teha avasõna enne tõendite vastuvõtmist või ütluste kuulamist. See avaldus on suuline ülevaade sellest, mida advokaat usub, et ta tõestab kohtuprotsessi käigus. Alusütlused on sageli lubatud nii kriminaal- kui ka tsiviilasjades ning üldjuhul muutuvad need ametlikuks kohtuprotsessi osaks. Paljudes jurisdiktsioonides ei ole advokaatidel lubatud avakõne ajal argumente esitada. Pigem tuleb need reserveerida lõppkõneks, mis on iga advokaadi suuline avaldus pärast kõigi tõendite esitamist.
Tavaliselt on iga poole advokaadil õigus esineda kohtuniku või žürii ees avakõne. Kui osapool on pro se, st ta ei ole advokaati palganud, võib osapool olla võimeline avalduse tegema. Avasõnad esitatakse tavaliselt pärast žürii valimist, kuigi mõned jurisdiktsioonid lubavad avalduse teha enne žürii lõplikku valikut. Tavaliselt võib iga osapool loobuda oma õigusest anda avasõna, kuigi enamik erakondi otsustab avalduse esitada.
Advokaat kasutab sageli avasõnavõttu, et luua suhteid žüriiga ja juhtida tähelepanu oma kliendi juhtumi soodsatele omadustele. Alguslause kõlab sageli kui lugu. Avalduse ajal esitab iga vastasseisu advokaat tavaliselt oma versiooni juhtumi asjaoludest. Lisaks kirjeldavad advokaadid tavaliselt juhtumiga seotud keskseid õiguslikke elemente.
Avasõna esitamisel võib advokaat visandada järjestuse, kes tunnistavad ja mille kohta nad tunnistavad. Advokaat võib viidata ka erinevat tüüpi tõenditele, mida kohtuprotsessi ajal esitatakse. Lisaks sellele, et advokaat räägib avakõne ajal oma kliendi poole loost, võib advokaat kirjeldada ka seda, mida tõendid ei toeta. Näiteks mõrvajuhtumi puhul võib kaitsja deklareerida, et prokuratuur ei suuda kohtuprotsessi ajal esitada tõendeid mõrvarelva kohta.
Üldjuhul annab esimesena oma avasõna see pool, kellel on tõendamiskohustus. Tsiviilasjas on hagejal tavaliselt õigus esitada esimene avaldus. Prokuratuur annab üldjuhul kriminaalasja esimese avasõna.