Heteroglossia on idee, et ühes sidusas tekstis võivad eksisteerida erinevad keelevormid. See kehtib teatud tüüpi tekstisuhtluse puhul, kuid mitte teiste puhul. Näiteks oleks tavaliselt sobimatu, kui tehniline kirjutis, äriplaan või avalik teade sisaldaks rohkem kui ühte murret või keeletüüpi. Levinud tekstitüübid, mis võivad sisaldada rohkem kui ühte keelelist vormi või dialekti, on suures osas ilukirjanduslikud teosed, sealhulgas romaanid, näidendid ja novellid.
Mõiste heteroglossia pärineb vene keeleteadlaselt Mihhail Bahtinilt. Bahtin juhtis tähelepanu romaanide ja muude ilukirjanduse kirjutamise vormide olulisusele, kus on segatud mitu dialekti või keelevormi. Bahtini teos 1930. aastatel, mille pealkiri tähendab tõlkes “diskursus romaani üle”, toob välja mõned viisid, kuidas heteroglossia võib suhtlust mõjutada.
Üks heteroglossiaga seotud teooria on see, et narratiivi mitu dialekti või häält võivad teatud viisil üksteisega koos või üksteise vastu töötada. Kontrast nende häälte vahel on paljude kirjandusekspertide sõnul osa sellest, mis loob tähenduse romaanis või sarnases kunstiteoses. Teadlased, kes seda ideed kajastavad või uurivad, võivad tuua palju erinevaid näiteid selle kohta, kuidas erinevate häälte kasutamine võib anda lugejatele ülevaate teose poliitilisest, kultuurilisest ja sotsiaalsest kontekstist.
Selle keelelise nähtuse tuvastamisel ilukirjanduses peaks õpilane alustama kõiketeadvast narratiivist. See narratiiv ei tohiks muutuda ühest tekstiosast teise hääle või murde osas. Selles suuremas narratiivis ilmnevad teised hääled, peamiselt üksikute tegelaste häältena. Isegi ühel tegelasel võib vastavalt tema kavatsusele olla rohkem kui üks dialekt või hääl. Heteroglossia ilukirjanduses kipub esile tõstma mitmete keelevormide kasutamist ühiskondades, kus kasutatakse ametlikke või mitteametlikke pöördumisvahendeid, kohalikke või piirkondlikke dialekte või mis tahes muid keelemuutusi usulistel, kultuurilistel või sotsiaalsetel põhjustel.
Üks heteroglossia aspekt on see, et selle õige kasutamine nõuab kirjutajalt teatud oskusi ja teadmisi. Kui kirjanikud ei kasuta heteroglossiat tehniliselt korrektselt, hakkab suur osa romaani või kirjatüki mõjust lagunema ja võib isegi solvavaks muutuda; näiteks halvasti uuritud või liialdatud katset murdekõnet taasesitada võivad mõned tõlgendada eelarvamuse märgina. Heteroglossia efektiivne kasutamine on aga osa kirjutaja suuremast ülesandest pakkuda lugejale realistlikku ja autentset konteksti.