Laias laastus viitab sõna “häälitus” inimese kõneviisile või suulisele esinemisele. Kõnekõnet kasutatakse eelkõige kõneleja kõneviisi kohta, kui ta räägib või loeb avalikult ette. Kõnekõne võib viidata ka õige avaliku esinemise uurimisele, pöörates erilist tähelepanu hääldusele, grammatikale, stiilile ja toonile.
Rääkimises on aga rohkemat kui korralik määratlus. 1700. aastatel peeti kõnepruuki kunstivormiks ja formaalseks distsipliiniks. Selles rollis on kõnel ühised sidemed pronuntiatioga, avaliku esinemise kunstiga, mis oli üks viiest lääne klassikalise retoorika lahutamatust distsipliinist. Selle kunstiliigi õppekava järgides oleksid akadeemilised oraatorid õppinud diktsiooni, riietust, hoiakut ja žestide sobivat kasutamist. Näib, et kõne edastamise uurimisel olid väljaütlemata sõna kommunikatsioonid võrdselt olulised kõne omaga.
Nagu iga heauskne õppeaine, hõlmab kõnepruuk mitmeid olulisi põhimõtteid. Tavaliselt peetakse neid artikulatsiooniks, käändeks, aktsendiks, hääleks ja žestiks. Artikulatsioon viitab kõnehelidele ja nende õigele hääldusele. Kääne viitab oraatori hääle kõrgusele või toonile ja nende modulatsioonile. Rõhuasetus viitab konkreetsele silbile, sõnale või fraasile asetatud rõhuasetusele, võrreldes rõhu puudumisega teistele ümbritsevatele silpidele või lauseosadele. Rääkimise osas ei näita aktsent konkreetse keele kirjalikku märgistust ega piirkondlikku hääldust. Hääl viitab eelkõige räägitava või väljendatava kvaliteedile, selgusele ja tõhususele. Žest viitab loomulikult mis tahes kehaliigutusele, mis kaasneb suulise sõnaga, eriti liigutusega, mille eesmärk on rõhutada või aidata kõneldava sõna edastamist.
Näidet saab kasutada kõnesõna ja pronuntiatio ideede selgitamiseks, kuna neid võidi uurida ja mõista 16. sajandi jooksul. Ütleme nii, et kõneleja läheneb kõledas riietuses poodiumile, seisab küürus ja täiesti paigal terve kõne, kuid peab kõne siiski õige intonatsiooni ja helitugevusega, kasutades efektset sõnastust ja rikkalikku hääletooni. Kriitikana võib öelda, et kõneleja oli üles näidanud korralikku kõnepruuki, kuna tema kõne kõla oli vastuvõetav. Ometi poleks oraator näidanud õiget pronuntiatio’t, kuna ta oli visuaalselt igav ja kirjeldamatu.