Traditsioonilises naljastruktuuris alustab koomik seadistusest või eeldusest; “Mees astub baari, part seljas…”, siis tugineb eeldusele veel mõne detailiga; “Baarimees küsib: “Kust sa selle koleda vana asja leidsid?” Mees ütleb: “Lemmikloomapoes.” Nali lõppeb teravmeelse keerdkäiguga: “Baarimees ütleb: “Ma rääkisin pardiga!”” Traditsioonilise nalja viimast rida nimetatakse punchline’iks ja see peaks olema see rida, mis tekitab suurema osa publiku naerust. .
Punchline võib olla irooniline pööre, vaimukas tähelepanek või jahmatav non sequitur. Vähesed löögijooned on oma olemuselt kontekstiväliselt naljakad, kuid kui koomik paneb paika eeldused ja tõstab publiku ootusi, on löökjoon sageli naljakalt naljakas. Professionaalsed stand-up koomikud võivad näida jutustavat räsitud koerajutte, ilma et laval oleks mõtet, kuid tegelikkuses panevad nad publikut ette tohutult lööma või panevad kokku väiksemaid nalju klassikalises vormingus “seadista, punchline”.
Kõigil naljadel ei ole klassikalises mõttes lööki. Mõned koomilised visandid lihtsalt lõppevad järsult või tuhmuvad ilma järelduseta mustaks. Slapstick-huumor tugineb sageli pigem tegevusele ja koomilisele reaktsioonile, mitte tegelikule löökliinile, kuid pirukas näkku või praak võib siiski toimida eelduse koomilise järeldusena.
Termini punchline päritolu on etümoloogidele tegelikult mõistatus. Mõned allikad viitavad sellele, et esimest korda avaldatud sõna “punchline” või “punch line” kasutati nalja tasuvusjoone kirjeldamiseks alles 1920. või 1930. aastatel. Koomikud olid aga kasutanud klassikalist “seadistus, eeldus, punchline” vormingut juba aastaid enne seda aega.
Üks teooria on see, et sõna punchline viitab tavale rõhutada või “üles lüüa” teatud ridu kõne või monoloogi ajal. Näitlejad ja ringhäälinguajakirjanikud on koolitatud lugema oma stsenaariume kõrvaga kõrgete ja madalate huvipunktide poole. Võimalik, et nalja viimast rida nimetatakse punchline’iks, sest esitajalt oodatakse sellele tugevamat rõhku või vokaalselt “punch it up”.
Mõned usuvad, et see termin on tuletatud keskaegse nukumeeskonna Punch ja Judy poolelt. Nalja nüüdisaegne löök edastataks samamoodi, nagu Punch andis oma löögid Judyle. Sellise seose loomiseks on siiski vähe veenvaid tõendeid ning Punchi ja Judy näidendid ei tuginenud samale sõnamängustiilile kui traditsioonilised kaasaegsed naljad.
Üks usutav teooria keskendub nalja rääkimisele või loo jagamisele. Üsna sageli täpistab jutuvestja oma lugu mõne kerge koputusega või löögiga kuulaja käele või õlale. See žest tuli tavaliselt viimase rea ajal või pärast seda, muutes sellest löögijoone.