Võõranduteater, mida nimetatakse ka eepiliseks teatriks või dialektiliseks teatriks, on teatrivorm, mis põhineb põhimõttel kasutada elavat esitust sotsiaalse ja poliitilise kommenteerimise vahendina. Saksa näitekirjanikule Bertolt Brechtile peetakse tunnustust mineviku teatritraditsioonide ühendamise eest, et jõuda võõrandumisteatri kontseptsioonini. Seda kirjeldatakse sageli kui antirealismi, sest see ei püüa kujutada elu sellisena, nagu see on, vaid pigem kasutab teatri meediumit argumentide ja sotsiaalsete ideede esitamiseks.
Eepilise teatri sidus kontseptsioon tekkis Bertolt Brechti loomingu kaudu. Oma näidendites püüdis ta publikule vägisi meelde tuletada, et nad vaatavad etendust. Vastupidiselt realistlike näidenditega seotud uskmatuse peatamisele ei tahtnud Brecht kunagi, et publik usuks, et nad on tegelastega emotsionaalselt sünkroonis. Lõhkudes konventsioone, näiteks lastes näitlejal otse publikuga rääkida, lõi Brecht nn “võõrandumisefekti”. See võimaldas publikul vaadata näidendit kriitilisest, mitte emotsionaalsest vaatenurgast.
Brecht ja teised pooldajad usuvad, et võõrandumise teatri põhikontseptsioon on see, et publik suhtub lavastusse kriitiliselt. Erinevalt Stanislavski realismisüsteemist püüavad võõristusnäidendid hävitada igasuguse eskapismi võimaluse. Selle asemel, et jätta publiku hooleks mõista, mis on tegelase motivatsioon tegutseda, püüab Theatre of Alienation teha nende valikud selgesõnaliseks ja häälekaks. Tegelased mainivad sageli muid asju, mida nad otsustasid mitte teha, et saaksid teha teatud toimingu. See näitleja- ja kirjutamistehnika püüab ära hoida oletusi tegelaste inimlikkuse kohta. Seda tüüpi teater püüab näidata, et tegelased ei ole inimesed, nad on ideed ja teemade ilmingud.
Eepilise teatri võtted on sageli ebarealistlikud, mis viitavad enamale kui konkreetse asukoha näitamisele. Seevastu rekvisiidid on sageli olulised funktsioonid, mis kujutavad ka teemasid või ideid ja aitavad näidata tegelase staatust või elukutset. Tiitreid või projektsioone kasutatakse sageli lavavälise tegevuse kiire kokkuvõtte tegemiseks. See võõrandab publikut veelgi enam lavastuse maailma uskumisest ja püüab hoida neid keskendunud ideedele, mitte tegelastele.
Et melodraama või emotsioon publikut üle ei saaks, kasutatakse emotsionaalsete detailide esitamiseks sageli koomilisi laule ja muusikat. Selle praktika mõju võib olla äärmiselt häiriv publikule, kes pole võõrandumise teatriga harjunud. Sageli viib see rõõmsate, meeleolukate lugudeni koos häirivate sõnadega. Üks kuulsamaid eepilisi teatrilaule on Kurt Weilli “Mac the Knife”, milles kõlab džässilik ja meeleolukas muusika koos looga segaduses mõrvarist.
Peale Brechti on mitmed näitekirjanikud loonud teoseid võõrandumise teatri põhimõtetel. Arvatakse, et Thornton Wilder kavatses “Meie hammaste naha” eepilise teatrina. Arvatakse, et kaasaegsed näitekirjanikud Dario Fo ja Caryl Churchill on ka Brechti teooriaid järgides näidendeid kirjutanud. Brechti enda eepilisi teatriteoseid on palju, nende hulka kuuluvad “Kolmepenniline ooper”, “Ema Courage ja tema lapsed” ning “Arturo Ui vastupandamatu tõus”.