Nominatiivne asesõna võtab lauses või lauses subjektina toimimiseks sobiva vormi. Üldiselt on asesõna sõna, mis asendab lauses nimisõna, näiteks “raamat” või “inimesed”, ja sisaldab selliseid sõnu nagu “see” või “nemad”. Lause subjektiks on asi, tavaliselt nimi- või asesõna, mis sooritab lauses põhitoimingu. Nominatiivne asesõna on lihtsalt asesõna vorm, tavaliselt isiklik asesõna nagu “tema” või “meie”, kui seda kasutatakse lause subjektina.
Kõige lihtsam on mõista, mis on nominatiivne asesõna, kui mõistate esmalt selle kahte põhiaspekti. Esimene on see, et see on asesõna, mis on nimisõna asemel või selle asemel. Nimisõnad on põhisõnad, mis esindavad inimesi, kohti, asju ja ideid ning sisaldavad selliseid sõnu nagu “raamat”, “koer”, “William”, “linn” ja “vabadus”. Nimisõna korduv kasutamine ühes lauses või lõigus võib aga lugeja või kõneleja jaoks olla töömahukas. Asesõnu kasutatakse sageli korduse katkestamiseks ja nende hulka kuuluvad sellised sõnad nagu “see” ja “tema”, mis võivad asendada sõnu “raamat” või “William”.
Nominatiivse asesõna teine oluline aspekt on see, et see võtab lauses subjekti vormi. Sellises lihtsas lauses nagu “Kass jooksis” on lause kaks põhielementi: subjekt ja predikaat. Lause subjekt on asi, mis teeb lauses põhitoimingu verbi või predikaadi kujul. Selles näites on “kass” teema ja “jooks” on predikaat, kuigi keerulisemad laused võivad sisaldada täiendavaid sõnu ja fraase.
Nominatiivne asesõna on lihtsalt asesõna, mis toimib lauses subjektina, mistõttu võib seda nimetada ka subjektiivseks asesõnaks. Kui keegi kirjutaks kaks lauset “Mees istus naisega maha. Mees ulatas siis naisele raamatu,” oleksid need grammatiliselt õiged. Need on ka üsna korduvad, isegi kahe lühikese lause väikese struktuuri piires. Asesõnadega saab asendada mõned nimisõnad ja nimisõnafraasid, et muuta need laused huvitavamaks.
Eelmises näites on mõlema lause subjektiks “mees”. See tähendab, et iga selle asendamiseks kasutatav asesõna peab olema nimetav asesõna. “Naine” on mõlemas lauses lauses olev objekt ja seetõttu ei saa seda asendada nominatiivse asesõnaga, vaid hoopis objektiivse asesõnaga.
“Tema” ja “tema” on nimetavad käänded, samas kui “tema” ja “tema” on objektiivsed; laused võiks ümber kirjutada järgmiselt: “Mees istus naisega maha. Seejärel ulatas ta talle raamatu.” Paljudel inimestel on raskusi nimetavate ja objektiivsete juhtude tuvastamisega ning nad võivad kasutada igas positsioonis valesid vorme. See juhtub sageli asesõnade “kes” puhul, nimetava käände ja “kes” puhul.