Humanistlik vaatenurk on seisukoht, et teiste inimestega samastumine on kõige olulisem seos. Humanism on filosoofia, mis propageerib seda maailma vaatenurka ja üldiselt väidab, et inimestel on põhimõtteliselt samad vajadused ja väärtused sõltumata nende konkreetsetest eluoludest. Humanistlik identiteet seisab vastandina rahvusliku, usulise, rassilise ja soolise identiteedi äärmuslikele vormidele.
Humanismi juured ulatuvad vähemalt Vana-Kreeka perioodi. Viiendal sajandil e.m.a ütles filosoof Protagoras: “Inimene on kõigi asjade mõõt.” Ta mõtles sellega, et inimesed on keskse tähtsusega ning seda perspektiivi võib näha ka Vana-Kreeka väärtushinnangutes ja kultuuris. Näiteks demokraatia tekkimine – inimestele oma ühiskonna üle kontrolli andmine – näitab, et kodanike muresid võeti tõsiselt.
Humanistlikku perspektiivi võib näha ka Vana-Kreeka vaadetes loodusele ja suuremale universumile. Nad kujutasid endast jumalaid, kes olid inimeste idealiseeritud vormid, allutatud samadele kirgedele ja motiividele. Kreeklased otsisid ka maailmas toimuvatele nähtustele loomulikke selgitusi. Sündmuste üleloomulikke selgitusi peeti ebapiisavaks. See on humanismi tavaline element, kuna üleloomulikud uskumused tõrjuvad tavaliselt välja need, mis põhinevad loodusel ja inimlikel väärtustel.
Renessansi- ja valgustusperioodid kogesid humanistliku mõtte taassündi. Advokaadid mässasid religioosse ja autoritaarse süsteemi vastu ning propageerisid mõistust kui autoriteedi alust. Humanistlikul vaatenurgal on tugev mõju ka tänapäevasele mõtlemisele. Näiteks demokraatia ja inimõiguste levitamine on paljude riikide peamine välispoliitiline eesmärk.
Selle filosoofia kohaselt ei ole erinevad kultuuritavad kogu maailmas inimeste erinevuste tagajärg, vaid pigem erinevad võimalikud elamisviisid. Humanism viitab sellele, et ükski konkreetne riik või kultuur pole teisest parem; need on lihtsalt inimese loovuse ja kohanemise erinevad ilmingud.
Humanistliku perspektiivi kriitika on selle antropotsentrism ehk tsentraliseeritud keskendumine inimliigile. Selles kriitikas on sageli viidatud loomade õiguste teemale. Alati ei ole selge, kus selles perspektiivis asuvad loomad, kes ei ole inimesed. Enamikus tõlgendustes peetakse inimesi loomadeks, kuid nende tähtsus on kõrgendatud, tuginedes inimese võimele kõrgemale arutlusvõimele.