Diktsioon on valitud sõnad ja kasutatava keele isiksus seoses olukorra kontekstiga. Üldiselt ollakse nõus, et õiget diktsiooni ei ole, kuna see sõltub olukorrast, kontekstist ja keele eesmärgist. Sõna sobivus ja selle tõhusus põhineb tavaliselt sõna tegelikul välimusel, selle kõlal ja tähendusel. Iga sõna annab oma iseloomu, mis võib lauset kujundada.
Rääkides võib inimene avastada, et kuigi ta soovib edastada erinevatele inimestele sama tähendust, on igale kuulajaskonnale sobivam erinev sõnastus. Professionaalsema seadistuse jaoks võiks eelistada faktipõhiseid ja objektiivseid sõnu, samas kui emotsionaalsemad ja subjektiivsemad sõnad sobivad paremini sõprade ja perega rääkimiseks. Kõne pidamisel võib sõnavalikuga punkti tahtlik üle- või alapaisutamine avaldada sügavat mõju. Lapsed võivad eelistada, et inimesed kasutaksid rohkem illustreerivaid ja sensoorseid sõnu. Sageli võidakse proosas ja romaanides kasutada erinevat tüüpi diktsiooni, et edastada iga tegelase jaoks erinevaid isiksusetüüpe.
Kuigi üldiselt arvatakse, et vale diktsiooni pole olemas, usuvad paljud inimesed, et parima sõna valimisel tuleks järgida juhiseid. Abstraktsed ja pikad sõnavarasõnad pole tavaliselt vajalikud ning konkreetsed ja meelelised sõnad on atraktiivsemad. Teemakohased sõnad on peaaegu alati saadaval. Näiteks lause „John astus kooli sisse” asemel on eelistatavam lause „John lonkas Washingtoni keskkooli”. Adektiivide ja määrsõnade kasutamine on tavaliselt ebaefektiivne. Näiteks ütlus: “Sally kõndis enesekindlalt ja uhkelt mööda tänavat” ei tööta nii hästi, kui öelda: “Sally tõttas mööda tänavat.”
Luules ei pea diktsioon mitte ainult sõnade valikut, vaid ka sõnade järjekorda, et anda luuletuses tooni ja kihte. Luuletuses kasutatud täpsed sõnad võivad kujundada ka luuletuse meeleolu ja keerukust. Teatud esemed on sihipäraselt lisatud või välja jäetud ning seatud kindlasse järjestusse, et anda edasi täpne tähendus ja toon. Luule puhul pole konkreetsete või konkreetsete sõnade ja fraaside kasutamine nii oluline. Tegelikult kulutavad paljud luuletajad suure osa ajast enne kirjutama asumist õigete sõnade ja sõnade järjestuse uurimisele ja valimisele.