Kujutised on kirjutamistehnika, mis kasutab lugeja meelte kaasamiseks kirjeldavat keelt. Kõige tavalisem on visuaalne. Hea kirjeldus võib kasutada värvi, valguse ja tekstuuri sõnu, et tekitada lugejas vaimset kujutluspilti. Osavad kirjanikud suudavad saavutada sama efekti mis tahes inimese meelega, kutsudes hästi valitud sõnadele esile nii füüsilisi kui emotsionaalseid reaktsioone. Eesmärk on puudutada inimeste universaalseid kogemusi ja neid lugeja meeles meenutades sukelduda kirjasõna loodud illusioonimaailma.
Seda kirjeldavat keelt kasutatakse lugeja viie inimese meeli aktiveerimiseks: nägemine, kuulmine, lõhn, maitse ja puudutus. Lause, mis võib anda lugejale puudutustunde, võib olla järgmine: “Tema riided kleebiti mõne sekundi jooksul tema niiskele nahale.” Selle kirjutamistehnikaga saab sihikule võtta ka teisi vähem tavapäraseid “meeleid” ja emotsionaalseid seisundeid. Mõistet kinesteetiline kujund on kasutatud laialdaselt, hõlmates kirjeldusi, mis kutsuvad esile liikumist, ruumi, temperatuuri ja muid füüsilisi meeli. Orgaanilised kujutised on veel üks kõikehõlmav termin, mida kasutatakse olemistunde, nagu väsimus, iiveldus ja nälg, kohta.
Kujutiste kasutamisel on lisaks lugejas füüsilise reaktsiooni esilekutsumisele palju eesmärke. Kui lugejal on kirjeldusega ka isiklik kogemus minevikus, võib see meenutada ka sellega seotud emotsioone. Tõhusad kirjeldused loovad keskkonna või asjaolu, olustiku või meeleolu. Nutikad kirjanikud või need, kes on selles tehnikas erakordselt vilunud, suudavad kirjeldusse lisada sügavust ja kihte lisatähendust, mis võivad lugejale isegi teadvuseta.
Luule on kirjanduse žanr, mis tugineb suuresti kujunditele. Minimaalsete sõnadega peab luuletaja looma lugejatega emotsionaalse sideme. Sageli on öeldud, et lõhn võib vallandada minevikumälestused ja nende emotsionaalse konteksti. Hea luuletaja võib olla võimeline kirjeldama lõhna nii veenvalt, et lugeja aju eksib arvama, et lõhn on tõeline, tekitades sügavalt juurdunud ürgseid emotsioone. Olgu see luule või proosa jaoks, selle kirjandusliku tehnika tõhus kasutamine nõuab looduse ja inimeste käitumise tähelepanelikku jälgimist.
Kujunditega on tihedalt seotud kujundlikud väljendid. Need sisaldavad sarnasusi, metafoore, vihjeid, personifitseerimist ja palju muud. Sarnasuses kasutatakse tavaliselt sõnu “nagu” või “nagu”, et luua analoogia kahe erineva idee või asja vahel, millel on üks ühine tunnus või mõõde. „Mu venna kaval naeratus oli nagu näljane hai,” on näide. Metafoor on otsesem ega kasuta tavaliselt selliseid ilmseid võrdlussõnu. “Tema naeratus oli ahvatlev sööt nähtamatute juhtmetega.”
Kujutised on üldiselt sõnasõnaline kirjeldus. Kujundlikud väljendid ei ole reeglina kunagi sõnasõnalised. Üks võimalus personifikatsiooniks nimetatava tehnika kasutuselevõtuks on anda objektile inimlikud tunnused, näiteks “Muuseum rääkis iidse ajastu sündmustest ja edenemisest”. Allusioon on samuti tõhus kirjanduslik võte, kuid sageli eeldab see lugeja kollektiivset teadmist. Kirjeldav võrdlus “Minu kolmanda klassi klass oli muuseumis mongoli hord” on tõhus ainult siis, kui lugejal on mõni muljetavaldav ettekujutus mongoli hordi välimusest ja käitumisest.