Foneem on keele ülesehitamiseks kasutatav heli põhiühik. Kõik räägitud sõnad koosnevad ühest või mitmest üksikust foneemist. Vähesed keeled kasutavad kõiki inimkõne jaoks saadaolevaid helisid. Selle asemel loob enamik tuhandeid sõnu standardsete foneemide hulgast. Tähestikus, sealhulgas inglise keeles, ei ole foneemi ja tähe vahel alati üks-ühele vastavus.
Keeleteadlased eristavad sageli võimalikke helisid, mida inimene võib teha, ja konkreetseid helisid, mis mõjutavad sõna tähendust. Tavaliselt kasutavad nad terminit telefonid kõnehelide üldiseks kirjeldamiseks ja foneeme, et viidata helidele, mida kasutatakse keele loomiseks. Enamasti ei kasuta keeled kõiki võimalikke telefone, mida inimese suu suudab luua.
Foneemid moodustavad kõnesolevate sõnade koostisosad. Keeleteadlased on formuleerinud sümbolite süsteemi foneemide graafiliseks esitamiseks. Enamikule keeltele on määratud standardsete foneemide loend, mis esindavad kõnes kõige levinumaid helisid. Neid standardhelisid kombineeritakse erinevate sõnade loomiseks mitmel viisil.
Enamasti on foneem seotud sõna tähendusega. Selle tulemusena muutub foneemi muutumisel tavaliselt ka sõna tähendus. Näiteks kui sõna esimene häälik, bat, muudetakse /b/ asemel /p/, muutub sõna patsiks ja omandab uue tähenduse.
Paljudes keeltes vastab iga täht foneemile. Näiteks ingliskeelses sõnas bit tähistab iga täht foneemi /b/, /I/, /t/. Paljudes keeltes, sealhulgas inglise keeles, ei ole see tähe ja foneemi üks-ühele vastavus kõigi sõnade jaoks standardne.
Paljud ingliskeelsed sõnad sisaldavad digraafe, mis on foneemid, mida esindab rohkem kui üks täht. Näiteks asja esimene häälik on th esindatud üksiku foneemi sümboliga /ð/. Lõplik heli on ng, mida tähistab sümbol /ŋ/.
Sageli võimaldavad sellised keeled nagu inglise keel ühe foneemi jaoks kasutada kahte tähte vaheldumisi. Näiteks tähti c ja k võib kasutada mõlema heli tähistamiseks /k/. Esimesed häälikud sõnades komplekt ja cap on mõlemad /k/.
Mõnikord võib sõna hääldus olenevalt kõneleja dialektist erineda. Erinevad murded võivad sama foneemi puhul hääldada erinevaid helisid või telefone. Kui sõnas saab kahte foneemi vahetada ilma sõna tähendust muutmata, siis keeleteadlaste sõnul nimetatakse neid kahte häälikut allofoonideks.