Sõna humdrum on näide grammatilisest dubleerimisest või korduvast riimimisest, sarnaselt muude mitteametlike sõnadega, nagu itsy-bitsy, okey-dokey, hoity-toity ja namby-pamby. Humdrum tähendab tegelikult igavat, nüri või monotoonset olemist, kus on vähe lootust spontaansusele või põnevusele. Elamist väikeses maalinnas, kus on väga vähe väliseid meelelahutusallikaid, võib kergesti kirjeldada kui tüütu elu. Rutiinset vabrikutööd või monotoonset ametnikuametit peetakse samuti tülikaks. Väljend on väga sarnane mitteametlikule sõnale ho-hum, mis kirjeldab samuti igavat või nüri asjaolude kogumit.
Humin või ho-hum on pikka aega kasutatud igavusest inspireeritud ärritunud ümisemise heli viitamiseks. Paljud inimesed väljendavad oma igavustunnet pika, veniva ohke või haigutusega. Nagu teistegi redutseerivate sõnade puhul, on “ümin” seotud riimuva non sequitur’iga, “trumm”. Sisuliselt tooks tüütu elustiil loomulikult kaasa haigutamise summutatud ümisemise heli. Mõned allikad viitavad humdrum’i kasutamisele sellise igava ja tavalise olukorra kirjeldamiseks vähemalt 16. sajandisse pKr. Paljud populaarsed reprodutseerivad või riimivad slängisõnad on samuti seotud tavaelanike mitteametliku kõneviisiga sel perioodil.
Aeg-ajalt võib sõna leida kaheks osaks eraldatuna, hum trumm, kuid see kipub lugejat eksitama arvama, et etümoloogiaga võib olla seotud tegelik trumm. Võib väita, et riimiv sõna “trumm” ei olnud valitud juhuslikult. Mõned inimesed trummeldavad sõrmi või esitavad trummiriffe äärmise igavuse ajal, kuid selliste spekulatsioonide toetuseks on vähe väärtuslikke tõendeid. Samuti on mõte “trummeldada” elevust, kui silmitsi seisate tundidepikkuse tüdimuse või igavusega. Jällegi pole ühtegi ametlikku tõendit, mis toetaks ühtegi teist väidet, välja arvatud rahuldav riim koos “ümisemisega”. Tegelik trumm, mida kasutatakse tüdimuse mõjude vastu võitlemiseks, on veel avastamata.
On ka teisi lauseid, mis katavad sama üldist keskpärasuse maastikku nagu humdrum. Inimene võib näiteks igapäevast või korduvat ülesannet täites pisarateni tüdineda. Maapiirkonda, kus on vähe sotsiaalseid või vaba aja veetmise võimalusi, võib kirjeldada kui “ühe hobulinna”. Monotoonset tööd kirjeldatakse sageli kui “sama põnevat kui värvi kuivamise vaatamist”. Vähem huvitavat filmi või raamatut võiks kirjeldada kui “ho-hum” või “tuim nagu nõudevesi”. Pikk ja igav päev võib liikuda “sama aeglaselt kui melass”. Äärmiselt nüri või inspireerimata eksistentsi kirjeldamiseks on palju viise ja müra on vaid üks neist.