Seikluskirjandus on kirjanduslik alamžanr, mis sisaldab põnevaid lugusid julgetest tegudest ja riskirohketest rännakutest. Ilukirjanduse all mõeldakse lugusid, olgu need siis pikad romaanid või antoloogiates ja ajakirjades avaldatud novellid, puhtalt väljamõeldud. Need moodustavad lasteilukirjanduses silmapaistva osa.
Seikluskirjanduse lugudel on tavaliselt tugevad teemad, mis vastandavad ühe inimese või inimrühma keskkonna ja teiste inimestega. Peategelane on pidevalt ohus ja võitleb ellujäämise nimel. Neil on sageli tagaajamise jadad ja tugev tegevus. Sellised lood ei kipu olema ülivägivaldsed ega verised, vaid neid nähakse heade, puhaste ja lõbusate lugudena.
Seikluslugude tegelased kipuvad olema lihtsad ja vähese evolutsiooniga. Head poisid peavad kinni tugevatest moraalikoodeksitest ja näitavad üles häid juhiomadusi. Pahad on kavalad või eksinud ja kipuvad loo lõpus saama õiglaseid magustoite. Sellised tegelased kipuvad põhisüžee suhtes teisejärguliseks jääma.
Mitmed ilukirjanduse žanrid, nagu ulme, spiooniromaanid ja fantaasia, kipuvad seikluskirjandusega kattuma. Spioonikirjandust, mis minimeerib intriigi ja maksimeerib tegevust, võib nimetada seikluskirjanduseks. Enamikul seikluslugudel on realistlikud või poolrealistlikud seaded, mis eristavad neid ulmest oma kujuteldava tulevikuga ja fantaasiast selle maagilise realismi või teisejärgulise maailma seadetega.
Seikluskirjandus ulatub esimeste kirjalike materjalideni tuhandeid aastaid tagasi. Üks esimesi selliseid lugusid oli Homerose “Odüsseia”. Selles veedab keskne kangelane Odysseus 10 aastat, püüdes koju jõuda, et leida oma naine Penelope. Teel Ithakasse kohtab ta igasuguseid rahvaid, ohte ja koletisi. Teine näide on Heliodorose “Aethiopica”, kus isa jälitab keskset kangelast ja ta peaaegu tappis, ilma et ta mõistaks, kes ta on.
Sellised lood arenesid keskajal välja kahte tüüpi ilukirjanduse tõttu. Kõigepealt saabus norra saagade ajastu, mis oli inspireeritud “Beowulfist”, et jutustada erinevate viikingite tõelistest, poolreaalsetest ja mütoloogilistest hulljulgetest tegudest, näiteks “Egilsi saagas”. Saagade ajastule – 930–1030 pKr – järgnes keskaegsete romansside ajastu, sealhulgas Robin Hoodi ja kuningas Arthuri lood. Viimane saavutas haripunkti 15. sajandil Sir Thomas Malory teosega “Le Morte D’Arthur”.
Seikluskirjanduse tõeline õitseng saabus 1700. ja 1800. aastatel selliste kirjanikega nagu Sir Walter Scott ja Victor Hugo. Üks kuulsamaid lugusid on Robert Louis Stevensoni “Aarete saar”, millel on piraadid ja peidetud kuld. Tuntuim seikluskirjanduse kirjanik on prantslane Jules Verne. Tema romaanid, nagu “Kakskümmend tuhat liigat mere all”, “Teekond Maa keskpunkti” ja “Kaheksakümne päevaga ümber maailma” on inspireerinud lugematuid filme.
Alguses oli selle žanri naiskirjanikke vähe ja eeldati, et tüdrukud ei olnud huvitatud. Aja möödudes on see idee põhjalikult ümber lükatud. Tüdrukud naudivad sellist ilukirjandust ja paljud, nagu paruness Orczy ja Leigh Brackett, on hakanud seda kirjutama. Paljud naiste seikluskirjandused on jõudnud tagasi oma keskaegsete juurte juurde ja seda võib leida pulp-romaanidest.
Seikluskirjandus meeldib oma lihtsuse ja kiire tempo tõttu. Tegevus jääb harva alla ja peategelasi hoitakse igaveses ohus. Lugejad tahavad lihtsalt teada, mis edasi saab.