Nagu iga koolilaps kindlalt teab, on nimisõnad nimed, mida me kasutame inimeste, kohtade ja asjade kohta. Ja mõned koolilapsed teavad, et nimisõnad nimetavad ka abstraktsioone, nagu ideed, tunded, sündmused või muud immateriaalsed asjad. Abstraktsed nimisõnad on sõnad asjade kohta, mida ei saa viie meelega tajuda, kuid mis on siiski asjad, kuna neil on kesksed identiteedid või omadused.
Seda on lihtne mõista, et toolid on nimisõnad, sest inimesed, kes on ka nimisõnad, istuvad neis enne õhtusööki. Õhtusöök on teine nimisõna, nagu ka taldrikud, mis ei lase õhtusööki lauale loksuda, mis on veel üks nimisõna. Nimisõnu, mida saab sensoorselt ära tunda, kuna nad eksisteerivad objektidena kolmemõõtmelises maailmas, nimetatakse täpsemalt konkreetseteks nimisõnadeks. Neil on füüsiline kohalolek, mida saab kogeda viie meele kaudu.
Elu oleks aga igav, kui maailma kõnelejad piirduks vaid nende asjade üle, mida saab kätte võtta, silitada, selga panna või muul viisil vahetult kogeda. Inimesed on uhked oma intelligentsuse üle, mis ise on pigem abstraktne kui konkreetne nimisõna. Intelligentsi pole näha ega kuulda. Sellel pole parfüümi ega tekstuuri ning see maitseb nagu mitte midagi, kuid see on siiski abstraktne nimisõna, mis nimetab midagi, mille kohta enamik inimesi ütleks, et see on tõeline, teada ja võib-olla isegi mõõdetav.
Sündmused on ka väga reaalsed; kuigi inimesed loovad neid, liiguvad läbi ja dokumenteerivad neid arutelu või kirjutamise kaudu, on sündmus ise abstraktne. Tähistamine, pulm ja lahing on osalejate jaoks üheaegselt väga tõelised, kuid samas puhtalt kontseptuaalsed, kuna neid ei saa isegi nende keskel puudutada. Need on piisavalt tõelised, et neid nimetada ja meelde jätta, mõnikord aastateks.
Mitte kõik abstraktsed nimisõnad ei nimeta asju, mis on tõelised ja teadaolevad. Kujutlus – abstraktne nimisõna – võimaldab üksustel, mis pole midagi muud kui fantasmagooria – teine abstraktne nimisõna – piltide kaudu pähe hüpata – see on õige; see on veel üks abstraktne nimisõna. Kirjanik, kes kirjeldab kurnatud ingli tiibu, ei nimeta millegi tõeliselt tõelise tegelikke üksikasju. Kuid kuna need detailid ja ingel ise on nimetatavad, on tunne, et need on ka teada.
Ilma keele abstraktsioonita poleks nimisõnu endid olemas. Asjad oleksid, aga ainult iseendana. Nimeta neid ei saanud meeles pidada, vestluses meelde tuletada ega mälus kajastada. Irooniline, et abstraktsed nimisõnad on nähtamatu mängumaa, kus nende konkreetsemad vennad möllavad.