Kirjanduslikud arhetüübid on äratuntavad teemad, mida kogu kirjanduse ajaloos sageli esineb. Üldiselt on need jagatud kolme kategooriasse: tegelased, seaded ja sündmused. Levinud arhetüüpsete tegelaste hulka kuuluvad kangelane ja ema. Sageli kasutatavate arhetüüpide hulka kuuluvad mägi ja meri ning tavalised arhetüüpsed sündmused hõlmavad teekonda ning surma ja taassündi.
Tegelased on üks populaarsemaid kirjanduslike arhetüüpide tüüpe ja kõige tuntumad võivad olla kangelane ja kaabakas. Enamik lugusid sisaldavad neid kahte tegelast mingil kujul. Müsteeriumižanris on mõlemad kriitilised. Tihti on kangelane raamatu peategelane — inimene, kelle lugu lugeja jälgib ja kellele lugeja juurdub. Kurjategija on tegelane, kes satub teele või püüab kangelast, keda sageli peetakse “pahaks meheks”, võita.
Nii kangelane kui ka kurikael võivad olla mees- või naissoost ning olenevalt loost inimesed, loomad, tehisintellekti või fantaasiaolendid. Igaüht võib olla rohkem kui üks, kuigi see juhtub kõige sagedamini kaabaka rolliga, näiteks koletiste hõimu puhul. Teiste levinumate tegelaskujupõhiste kirjanduslike arhetüüpide hulka kuuluvad tähtedest ristitud armastajad, kelle klassikaline näide on Romeo ja Julia; ema, kes hoolitseb kangelase eest, isegi kui ta pole tema tegelik ema; ja süütu või neitsi, keda sageli esindab laps või kogenematu või vaimse puudega täiskasvanu.
Sisustuspõhiste kirjanduslike arhetüüpide hulka kuuluvad mägi või tipp, mida kasutatakse sõnasõnalise või kujundliku koha tähistamiseks, kust kangelane näeb selgelt või vähemalt näeb endast kaugele ette. Merd kasutatakse sageli ka raskete aegade, ebakindluse või ohu demonstreerimiseks. Samamoodi võib saar esindada isolatsiooni ja üksindust või alternatiivina rahu ja eneserefleksiooni võimalust. Lisaks näitab jõgi sageli suurt muutust tegelase elus ja teeharu tähistab olulist otsust.
Sündmuspõhised kirjanduslikud arhetüübid võivad hõlmata paljusid olukordi. Võib-olla on kõige tuntum teekond, mida mõnikord nimetatakse ka otsinguks. Näiteks armastusromaanis on teekond tavaliselt kangelase tõelise armastuse otsimine. Klassikalises kirjanduses on see teekond seevastu kõige paremini nähtav seiklusjuttudes, nagu kuningas Arthuri rüütlite legendid, ja raamatutes, nagu “Odüsseia”. Teiste sündmuste arhetüüpide hulka kuulub ohverdus, mille puhul kangelane peab loobuma millestki, mis talle kallis on suurema hüvangu nimel; täisealiseks saamine, mille käigus tegelase elu võtab dramaatilise pöörde, nõudes talt tavaliselt uute kohustuste võtmist või süütusest loobumist; ning surm ja uuestisünd, milles kangelane ebaõnnestub, algab siis uuesti või sureb ja äratatakse uuesti ellu.