Aasia teoloogia on seotud Aasia mandrilt pärit vaimsete uskudega. Nende hulka kuuluvad budism, hinduism ja animism, aga ka esoteerilisemad filosoofiad, nagu zen ja taoism. Need uskumussüsteemid on sageli rühmitatud, eriti lääne religiooniteadlaste poolt, kui “idamaine” või “ida filosoofia”. Aasia teoloogia on aga mitmekesisem ja keerulisem, kui see katuspealkiri viitab, pärinedes sellistest rahvastest nagu Jaapan, Hiina ja India, millel on oma erinev kultuur ja ajalugu. Mõned neist usunditest on palju iidsemad kui võrreldavad lääne uskumuste süsteemid, nagu islam ja kristlus.
Aasia mandriosa ulatub ida suunas Balkani mägedest Vaikse ookeanini, hõlmates paljude teiste seas kaasaegseid riike India, Venemaa ja Jaapan. See on koduks mõnele vanimale kultuurile Maal, sealhulgas India ja Hiina omadele. Lähis-Ida peetakse mõnikord geograafiliselt Aasia osaks, kuid teoloogiateemalistes aruteludes on see tugevamalt seotud Euroopa ja läänega. Aasia teoloogia hõlmab ühele rahvusele omaseid religioone, nagu šintoism Jaapanis ja džainism Indias. Teised usud, nagu budism ja taoism, on edukalt levinud kogu Aasias ja vähemal määral ka mujal maailmas.
Hinduism ja džainism pärinevad iidsest Indiast ja neil on tänapäevalgi miljoneid järgijaid. Igaüks neist usub panteismi või mitme jumala olemasolu ja reinkarnatsiooni. Budismi pani Indias aluse vaimne õpetaja Siddhartha Gautama ehk Buddha umbes 500 eKr. Buddha õpetas, et edasiminek kõrgemate vaimsete teadmiste ehk valgustumise poole võib kesta mitu elu, kuid toob lõpuks vabaduse lõputust reinkarnatsioonitsüklist. Teised budistlikud õpetused, nagu vägivallatus ja karma, on mõjutanud kultuure kogu maailmas.
Budistlikud misjonärid reisisid lõpuks kogu Aasias, millel olid tagajärjed Aasia teoloogiale tervikuna. Budism oli Hiinas üsna edukas, kus see haakus sarnaste filosoofiatega, nagu taoism. Hiina filosoofi Lao Tzu rajatud taoism õpetab, et sõnatu mõtisklemise kaudu on võimalik saavutada harmoonia looduse rütmidega. Zen-budism, Hiina budismi vorm, omab sarnast vaadet kosmosele, mis võib, aga ei pruugi sisaldada jumalat või jumalaid. Need esoteerilised uskumused on väga erinevad lääne religioonidest; järelikult pidasid paljud läänlased neid kuni 1960. ja 70. aastateni kummaliseks mõelda.
Animism ja esivanemate kummardamine on paljude rahvaste Aasia teoloogia olulised osad. Jaapani traditsiooniline religioon shinto on näide ühest usust, mis hõlmab neid mõisteid. Nendes süsteemides on loomadel, pühadel kohtadel ja isegi objektidel vaimud, mis võivad maailma mõjutada ja neid tuleb austusega kohelda; sama kehtib ka esivanemate vaimude kohta. Koreas, Vietnamis ja Tais on sarnased traditsioonilised uskumused. Kõik need riigid on asustatud ka paljude teiste usundite, sealhulgas budismi, islami ja kristluse esindajatega.